Kõnes sõpradele ja kolleegidele rääkis Joel, et kõige tähtsam on elus unistada. „Mind on elus unistused kandnud. Täna olen 38aastane, aga koolinoorena tahtsin ma saada kokaks. Õppeedukus ei olnud hea, aga kokakooli sain ikka sisse. Mulle tundus kokk turvaline unistus ja kindel amet alati oled soojas ja alati on kõht täis. Aga kui olin kokaks saanud, unistasin peakokaks saamisest. Et saaksin ise teisi käsutada ega peaks nädalas sada kilo räimi puhastama. Kui olin peakokaks saanud, hakkasin unistama oma restoranist. Mu unistused täitusid. Ühel hetkel hakkasin unistama oma telesaatest, ja nii ongi see läinud.“

Raamatuesitlusel osales enamik „Joel Ostrati suure õhtusöögi“ sõus osalenuist.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena