"Ega me lõpus enam väga midagi rääkinud, vahetasime pilke ja hoidsime lihtsalt käest kinni. Öeldakse küll, et vähi puhul jõuab kõik jutud ära rääkida, aga soovitan soojalt seda varem teha, sest hiljem ei pruugi enam jaksata," ütleb Krista (42), pisarad silmis.

"Eelviimasel päeval küsisin temalt: "Kui sa nüüd lähed sinna teisele poole, kas sa siis ootad mu järele? – "Jaa!" vastas ta rõõmsalt. Selles usus ma kuidagi elan, et kohtume veel."

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena