"Meie viis aastat kestnud liit Robertiga nägi välja igal aastal erinev. Kaks esimest aastat elasime Soonel minu juures ja Altveskil pidasime kultuurikeskust. Siis oli ühtemoodi. Siis läks mees vahepeal jälle Uganda mägedesse ja mina kolisin Altveski peahoonesse. Haldasin seal kultuurikeskust ja kodu. See oli kaks ühes variant, mis hiljem kohe üldse ei töötanud. Pandeemia pärast ei pääsenud Robert enam Ugandasse, kus ta enne minuga tutvumist kümme aastat elas ja kus ta vahetevahel ikka käis," tõdes Kati.

"Seal, ühes hoones, kus oli Indira oma huvide ja soovidega ja me kõik kogu aeg kodus... Selleks, et meie äärmiselt ilusat sõprust Robertiga mitte ära rikkuda, oli mõistlik asjad lahku viia."

Nüüd on Kati koos tütre ja hobustega nende väikeses kodus ja Robert vaheldumisi Altveskil ja oma vanemate juures Tabasalus. "Niisugusel moel on elukorraldus iga inimese poolt vaadates täiesti kena. Teineteise seljas sõtkumine, erinevate elulaadide ja lugude kokkupressimine ei ole kunagi kuhugi viinud," tunnistas Murutar.