Rokkooperi eestvedaja on võlgu 200 000 eurot. Korraldaja süüdistab valitsust, näitlejad näitavad näpuga korraldaja poole

Selle asemel, et rokkooperist "Johnny" oleks saanud megahitt, kujunes see hoopis ebaõnnestunud projektiks, kus mitmele osapoolele võlgu ollakse.

Kolmapäevane "Pealtnägija" rääkis loo mitte just suuremate kogemustega produtsent Mihkel Trumanist, kes soovis luua midagi vägevat. 2019. aastal jõulude eel tekkis talle idee tuua lavalaudadele rokkooper "Johnny". Etendus oli varem Noorsooteatris 1980. aastal laval olnud, kuid liialt lääneliku olemise tõttu palju mängimist ei leidnud.

Ruja muusikal põhineva ooperi muusika kirjutas Olav Ehala, selle lavastas Ain Mäeots ning näitlejateks olid teiste seas palgatud Franz Malmsten, Liis Remmel, Jan Uuspõld, Liisa Pulk ja Lauri Liiv. Tartu laululavale ehitati hiigelsuur lava, suurim, mida inventari rentiva ja müüva ettevõtte Ewentum Estonia juhatuse liige Etko Vahenõmm kunagi Eestis näinud oli.

Ooperi eelarve oli rekordilised 400 000 eurot ning projekti suursugusus andis mõista, et siit on midagi vägevat tulemas.

Aga kiirelt olid tulemas hoopis probleemid: valitsus määras uued koroonapiirangud ning piletite müük oli nadi. "Isegi siis, kui meil oli paanika laes, sest mul oli iga päev ja öö kodus nuttev naine (muusikali finantsjuht), rääkisin ma ka teise produtsendiga, kes ütles, et ei ole hullu. Et ta on asju teinud ja näinud ja et pärast esietendust on müük laes. Aga ei läinud nii! Alates 23. juulist oli piletimüük keskeltläbi kümmekond piletit päevas ja oli ka päevi, kus tegelikult oli müük null," rääkis Mihkel Truman.

Selle tõttu tekkisid võlad – oma rahad jäid saamata lava ehitanud firmal, näitlejatel jt. Vahenõmm isegi ähvardas produtsenti, et kui ta oma puudujäävat 25 000 eurot ei saa, siis võtab ta lava maha või teeb sellega midagi, et etendused ei saaks toimuda.

Isikliku käendamise tulemusel lubas Truman firmale, et lepingu tingimused saavad ikka täidetud. Etendused toimusid, lausa kuus tükki, aga rahva huvi rokkooperi vastu oli kasin.

Näitleja Liisa Pulk selle üle ka ei imesta, sest augusti teise poolde planeeritud etenduste ajal ei viitsi inimesed esmaspäeval ja teisipäeval Tartusse kohale sõita, eriti, kuna väljas on pime ja külm.

Lauri Liiv nägi, et kuigi olukord oli näitlejate jaoks täbar, siis tuli ka pileti ostnud publikut austada. "Laval töötavate inimeste jaoks on ebaeetiline etendus ära jätta, et äkki sa ei saa raha. Publik on ju tulnud. See on sisemine eetika. Sa lähed, kuigi sa tajud, et võid enda tasust ilma jääda," rääkis Liiv.

Nii kahjuks läkski. Etenduste pealt taha sisse ei tulnud, rahad jäid maksmata ning võlad muudkui kasvasid. Mihkel Truman paneb kõik juhtunud aga valitsuse süüks. "Me täitsime kõik need soovitused, mida riik tahtis, ja lõpuks kuulutati järsult välja olematult kommunikeeritud teade. See oli see põhipõhjus tegelikult, sest me saame panna aegritta piletimüügi, mis näitab, kuidas kukkumine tuli," rääkis Truman.

Pulk ja Liiv näevad, et nii mustvalge see siiski pole. Pulk leiab, et kui paar nädalat enne esietendust oli müüdud vaid paarsada piletit, siis on kuskil kellelgi palju tegemata tööd. Liiv lisas, et samal suvel oli mitu suurt etendust ja piletimüügid olid korralikud.

Sellega on nõus ka Vahenõmm, kelle jaoks on valitsuse süüdistamine alati kõige lihtsam lahendus. "Veebruaris me kõik teadsime, et võib-olla on meil piirangud ja võib-olla läheb see asi niimoodi," ütles ta.

Rahade mittesaamine on suur asi, seda tunnistas ka Truman, sest ka ju tema ja mitmed teised osapooled kannatavad. Liisa Pulk tõi välja, et paljud muusikud ja näitlejad on kokku puutunud ürituste korraldajatega, kes ei saa päris täpselt aru, et see, mida nad laval teevad, on nende töö. "Nad arvavad, et kui meile meeldib oma tööd teha, siis sellest ei ole ju väga hullu, kui mingi tasu jääb saamata," sõnas Pulk.

Truman vastutab juhtunu eest ja oma kohustute eest põgeneda ei kavatse. Aga tema retoorika on jätkuvalt sama, et valitsus hülgas halval ajal kultuurisektori, mille tõttu Truman ja teised "Johnnyga" seotud kannatavad. Truman näeb, et kuna nad tegutsevad riigis, mis võimaldab äritegevust ja ta on riigile selle projekti pealt kõik maksud maksnud, siis on elementaarne, et riik mõtleb natukene ka oma ettevõtjate peale.

Kuna Truman tahab enda südametunnistuse pärast ja sooviga meelelahutusvaldkonnas jätkata, siis ta tahab kõik võlad ja rahad osapooltele ära maksta. Lauri Liiv väga loodab, et Truman seda tõsiselt mõtleb, aga ta on ise loobunud lootmast, et oma töötasu näeb.

Hiljuti hakkasid levima ka kuulujutud, et Truman otsib juba uusi asjaosalisi, et Tallinnas uus suurprojekt käivitada, kasutades sellest saadavat tulu, et oma praegused võlad ära maksta.

"See on absurd kuubis," ütles selle peale lavastusjuht Siim Sareal. Ka Etko Vahenõmm arvab, et see idee on pöörane. "Kas tulevad järgmised nii-öelda ullikesed, kes teevad selle ära ja kellele ta võlgu jääb? See on põhiline suurvõlgniku ootus, et ühest projektist saab järgmisesse hüpata, et eelmist ära tasuda."