"Kui minuga midagi juhtub, siis mul pole lähedasi, kes mind leinama jääks. See ei tähenda, et mul oleks kõigest ükskõik. Ka mina tahan elada ja olla, veel mõned kümned aastad. Ja olen tõesti õnnelik, et mul pole peret. Kõlab õõnsalt ja kekutamisena, aga lõpuks elame kõik hooldekodus," ütles Pürg.