On üks esimesi märtsikuu päevi, mil päike soojendab nii, et kannatab terrassil istuda. Vestleme Polinaga (31) Haabneeme rannas asuvas restoranis OKO. Tellime ukraina erimenüü, mille eest saadav raha annetatakse heategevusse.

Polina mõlema käe ühe sõrme küüs on värvitud Ukraina lipu värvides, tema randme ümber on sinine ja kollane juuksekumm. Need väikesed detailid kõnelevad, et Polina on oma südames ja mõtetes Mariu­polis, kus veetis lapsepõlvesuved ja kus elab tema armas vanaema Evdokia, kellega perel katkes side 28. veebruaril. Vene väed on selle Ukraina sadamalinna kolme nädalaga maatasa teinud, teadaolevalt on hukkunud pea 3000 tsiviilisikut. Need, kes pole põgenenud, nälgivad varjendites ja kodudes.

“Kui kontakt katkes, siis ma ei nutnud. Ma ei ole siiani nutnud, kuigi olen tundnud piiritut kurbust. Me ei tea, kuidas temaga on või kus ta praegu on,” sõnab Polina tõsiselt.

Jaga
Kommentaarid