Näitleja Helene Vannari suri 73-aastasena

Meie hulgast lahkus 73-aastasena näitleja Helene Vannari, teatas Tallinna Linnateater.

"Sügava kurbusega teatame, et meie seast on lahkunud armastatud näitleja, Tallinna Linnateatri trupi kõige kauaaegsem liige, unustamatu anderikkusega Helene Vannari," seisab teatri sotsiaalmeedias.

20. märtsil 1948 Kilingi-Nõmmel sündinud Vannari lõpetas aastal 1966 Tartu 1. töölisnoorte keskkooli ja 1970. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennu. Aastatel 1970–1974 töötas ta Ugala teatris näitlejana, alates 1976. aastast töötas ta näitlejana Tallinna Linnateatris.

Vannari esines ka raadios kuuldemängudes ("Hall mees", 1999; "Puhastus", 2011), mängis telelavastustes ("Onu Tik-Taki seiklused", 1981), filmides ("Rahu tänav", 1991, Tallinnfilm; "Minu Leninid", 1997, Faama Film, Lenfilm; "Meeletu", 2006, Taska Film, Eesti Televisioon; "Eestlanna Pariisis", 2012, Amrion, TS Productions, La Parti Production; "Kertu", 2013, Amrion) ja teleseriaalides ("Wikmani poisid", 1995; "ENSV", aastast 2010; "Saare sosinad", 2012–13; "Mägede varjud", 2013–14).

1990. aastal pälvis ta Eesti teatriliidu naispeaosatäitja preemia, 2000. aastal raadioteatri näitlejaauhinna, 2011. aastal teatriliidu naiskõrvalosatäitja auhinna rolli eest lavastuses "Keskööpäike", 2004. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2017. aastal Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa rollide eest lavastustes "See hetk" ja "Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama" ning 2021. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia.

Tema abikaasa oli endine näitleja Peep Pillak, kellega Vannaril on ka ühine tütar Annaliisa Pillak.

Vaata ka meenutusgaleriid Vannarist läbi aegade.

Vannari tunnistas 2017. aastal Anu Välba saates "Hommik Anuga", et suundub peagi raskele operatsioonile.

"Noh, mu enesetunne on hea. Väga hea. Aga on mõned pöördelised sammd tulemas. Loodan, et ka pärast seda on tervis hea," sõnas ta toona ja tunnistas, et ees ootab operatsioon. "Kui arste uskuda, siis ta ütles, et raske," vastas Vannari Välba küsimusele, kui ränk eelolev operatsioon tõotab tulla. "Aga kuna mind pole kunagi opereeritud, siis mul puudub kogemus," nentis ta.

"Mul on olnud sellised välised vead – kord ei saanud ma kätt tõsta, siis ei saanud teist kätt tõsta. Siis valutas midagi jalatalla all," meenutas ta oma hädasid. "Aga niisuguseid sisemisi hädasid ei ole mul olnud. Ju kuskilt peab tulema miski kiusama. Võibolla pead selle läbi elama, et vaataksid veel kuidagi tõsisemalt elu peale. Tähendab, lõpuks peab ju mingi häda igal inimesel tulema!" lisas ta siis.

2018. aastal rääkis Vannari ajakirjale Eesti Naine, et poolteist aastat tagasi andis Helene tervis järsult tunda. Diagnoos oli tõsine, aga Helene palvel kirjutas ajakiri toona nii: tänu õigeaegsele ravile ja väga headele arstidele mure lahenes. “Jäänud on korrapärased kontrollkäigud enda ja arstide rahustuseks.”

2021. aasta märtsis rääkis toona äsja Oskar Lutsu huumoripreemia võitnud Vannari intervjuus "Ringvaatele", et oma "ENSV" tegelaskuju Aino Kessneriga ta päriselus suhelda ei tahaks, kuigi alati on põnevam mängida negatiivset kangelast.

Aino karakteri loomisega ei ole kaasnenud mingeid loomevalusid, märkis ta. "Ma olen elanud nõukogude ajal ja olen selliseid inimesi näinud. Ma elasin Männikul, kus oli palju vene rahvusest inimesi. Aino on Venemaa-eestlane. Rahvus polegi tähtis. Need oli tüübid, kes käitusid nii, et neil on alati õigus."