"Muusikaga tegelen ikka ka, aga jalgpall on põhirõhk,“ rääkis Sebastian. "Klaverit mängin iga päev, tunnis käin korra nädalas. Jalkat on kas neli või viis korda nädalas, pluss mäng,“ kirjeldas noormees enda päevaplaani. Uhke isa Hendriku sõnal sai poja jalgpallilembus juba 3-4aastaselt alguse, kuid samal ajal hindab ta, et Sebastian on palju parem klaverimängija kui ta ise.

Oma elu jooksul on Sebastian näinud pidevalt, kuidas sünnivad ansambli Smilers suurimad hitid. Tegelikult oma isa ta sellisel perioodil palju ei näe, sest muusik pidavat ennast teise tuppa sulguma. "Isa paneb hommikust õhtuni toa ukse kinni ja kirjutab. Nii mõned päevad. Oleneb, kui kiiresti läheb," rääkis poeg. Hendriku sõnul vajab ta vaikust ja rahu, nõnda ta kirjutada ei suuda, et ümberringi käib möll. Ta ei ole kindel, kas ta just praegusel ajal on erakordselt heas hoos, vaid leiab, et võiks teha rohkem.

"Viimased kaks, varsti kolm aastat on mind tagasi hoidnud. Ajaga tuleb ka see, et pöörad rohkem tähelepanu kvaliteedile kui kvantiteedile. Kuigi see on alati pigem nii olnud. Aga enda jaoks see latt aina tõuseb. See on see sisemine heitlus, et mida anda välja ja mida mitte. Kogu aeg midagi peas käib, aga see muutub ajas palju," selgitas ta.