Marko Matvere otsekoheses intervjuus: meie filmilavastajatel ei ole käsitööoskust, loomingut võtteplatsil enamasti ei juhtu

“Mina ei ole ajakirjanikele avatud ja tore inimene,” põrutab Marko Matvere. Peatselt linastuvas suurfilmis “Apteeker Melchior” teeb ta ühe võtmeosa, ent endast killukest lugejale anda ei raatsi. Või siiski? Otsustage ise.

Näitleja Marko Matvere (54) ei ole lasknud end avalikkusel lähedalt imetleda. Ta pole loomult peps, aga talle lihtsalt ei meeldi olla nagu suur liblikas, kes lubaks end vaadelda ja oma hinges inventuuri teha. Enne suurfilmi “Apteeker Melchior” esilinastust julgesin Markolt küsida, kas ta teab, kui paljudele on ta elus laulnud ja kui tihti surfab kirgliku purjetajana sooja mere lainetel. Vastuseks sain vaikuse. Publik näeb andekat Marko Matveret laval, ent seal varjab teda mask ehk roll. Kes on aga Marko Matvere inimesena? Püüdsin selgust luua.

Hiljuti leidsin maakodus pööningult 26 aasta eest ilmunud artikli sinust ajakirjas “Teater. Muusika. Kino”, kus...

(Lõikab küsimusele sisse.) Ei ole mõtet. See on kasutu. Sellest jutuajamisest ei tule midagi. Te, ajakirjanikud, küsite samu küsimusi aastakümneid ja aluseks võtate eelmised intervjuud, aga inimene areneb. Paratamatult. Isegi kõige rumalam inimene areneb. Imestan ikka, et jälle seesama küsimus. Jälle seesama küsimus. Aa, see on jälle seesama küsimus, mis ripub netis viimased kolm kümnendit! See on mõttetu!

Ega ajakirjanikul ole kerge inimest avada, kui tema vastu satub mitte just lihtne persoon...

Kelle elu on täna üldse lihtne? Kallid ajakirjanikud, ei saa teile kaasa tunda! (Naerab nakatavalt.) Mul ei ole isegi ­aega selle jaoks. Mina ei ole ajakirjanikele avatud ja tore inimene.

Kas siis jätame katki selle vestluse?