Pärast 60 kilomeetri läbimist ütles Hermaküla, et miks ta üldse siia tuli. "Rada on väga pehme," sõnas Hannes ja lisas, et päris alguses hakkas tal lausa külm.

"Vahepeal mõtlesin, kas ma üldse tahan suusatada või hakkan malet mängima nüüdsest peale. Ma ei tea, kuhu ma ennast sisse mässisin. Mõtlesin, et on jube kift, aga tegelikult on raske," ütles ta 88. kilomeetril.

120. kilomeetril tunnistas Hermaküla, et unistab pehmest voodist, saunast ja õllest.

"Kui mul oli sõita veel 63 kilomeetrit ehk terve Tartu maratoni jagu, finišeerisid juba kiiremad eestlased. Mina jõudsin finišisse viis ja pool tundi hiljem," ütles ta.

"Nii kui ma koju jõuan, ma viin oma suusad keldrisse ja katan kinni ka, et ma terve suvehooaja neid ei näe absoluutselt," sõnas Hannes finišis.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena