Filmis segunevad lavastuslikud ja autori isiklikud mälupildid dokumentaalse arhiivimaterjaliga ning Hermaküla kaasaegsete mõtetega teatrist, elust ja surmast. Film uurib lavastaja ja kunstniku loomepsühholoogiat ja selle totaalset mõju läbi Hermaküla traagilise elutee, mis lõppes vabasurmaga.

"Filmi nimi on "Kadunud isa", sest Evald justkui oli isa väga paljudele, mitte ainult minule ja tema päris lastele vaid ka oma stuudiolastele, tal oli palju õpilasi. Lõpuni ta seda isarolli välja ei kandnudi. Ilmselt need rollid laval olid talle lihtsamad kui rollid elus, need sotsiaalsed rollid," selgitas Maria Avdjuško.

1960-70ndad tõid nõukogude Eesti halli ja etableerunud kultuuripilti uue laine andekaid noori poeete ja kirjanikke, maalikunstnikke ja teatriuuendajaid. Käes oli muutuste aeg ja tunda oli vaba mõtte sündi. Evald Hermaküla alustas oma teatriteed noore, vihase geeniusena “Vanemuise” teatris, kus tõi lavale mitu siiani legendaarset lavastust. Ta oli teatriuuenduse peamine eestvedaja. Hermaküla suund oli selge – eemale tekstist ja mõistuspärasusest alateadvuse poole.

“Kadunud isa” on valminud Eesti rahvusringhäälingu, Eesti filmi instituudi ja Eesti kultuurkapitali rahastatud portreefilmide sarjas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid