INTERVJUU | Butšas elanud ukrainlanna Vitalia Sass: nägin unes, kuidas otsin sõpru mulla alt

Pea neli aastat Eestis elanud ukrainlanna Vitalia Sass on Vene vägede jõhkrusest Ukrainas šokeeritud. Ta korraldas oma kodumaa heaks kaks oksjonit, kus koguti ligi 80 000 eurot. Vitalia ettevõtjast abikaasa Ragnar Sassi algatatud aktsiooniga aga osteti 14 autot, mis viidi Lvivi.

Kohtume Vitaliaga (26) tema Ukraina disaini müüvas poes Hata vanalinnas Pikal tänaval. Leti taga tervitab meid Liza, kes alles eelmisel päeval saabus Ukrainast Dniprost. Tema teekond koos sõbranna ja tolle kaheksakuuse beebiga võttis aega neli päeva. Juba saabumisele järgneval päeval ootas teda töö Vitalia galeriis. Ligi nädal tagasi jõudis Ukrainast Tallinna ka Vitalia ema Natalja (54), kuid vapper vanaema Larissa (76) keeldus oma kodust lahkumast. “Vanaemal on seal kõuts ja datša, kus käib juba hooaeg. Sõda peab sügiseks kindlasti läbi saama, muidu vanaemal hakkab igav,” püüab Vitalia halbade uudiste foonil nalja visata. Ta näitab oma poes Ukraina moeloojate loomingut ja ütleb vaikselt, et Vene disainerite tööd pole siin enam teretulnud. Me vestleme Vitaliaga vene keeles.

Kuidas sa sõjast teada said?

Olin poolunes, kui tundsin, et abikaasa astus tuppa, vaatas mind ja läks vaikselt toast välja. Sain aru, et midagi on juhtunud. Ta justkui tahtis midagi öelda ja siis mõtles ümber. Umbes poole tunni pärast tuli ta tagasi ja ütles: ärka üles – sõda algas! See oli kohutav! Esimesed kaks päeva oli mul tunne, et aju plahvatab. Me läksime Ragnariga Soomaale jalutama. Kõndisime vaikselt mööda lund ja taevas oli kurjakuulutavalt tulipunane. Mul oli tunne, et see on viimane loojang ja uut päikesetõusu enam ei tule. Nädal aega järjest lugesin uudiseid nagu hull, aga nüüd on aju sellega harjunud. Nagu ka minu vanemad harjusid ära, et kuulevad kuskil plahvatusi.