Enne seda elas Vorontsov enda sõnul täiesti tavalist, normaalse inimese elu. Kuni lahkus tema ema, nädal pärast ema lahkumist lahkus aga ka tema sõber. Ta tõdes, et sisemine lein jäi tal elamata ja seesmiselt läks midagi paigast ära.

"Sa proovisid seda alla suruda. Sealt oligi edasi see, et ma ei leidnud sellele abi. /---/ Kindlasti oleks pidanud kelleltki abi otsima. See üksinda läbi elamine või kannatamine, seda ei ole võimalik omaette nohistades läbi seedida."

Ta tõdes, et reaalsus oli tema jaoks tol ajal väljakannatamatu. "Ma matsin end sõna otseses mõttes töösse, kasutasin meelemürke ja kõikvõimalikke versioone sellest. /---/ Minu jaoks oli see viis, kuidas ärevust maandada."