2000ndatel polnud klubihunti, kes ei teadnud mõnda Paul Van Dyki lugu. Astusid sa sisse kas Hollywoodi või Atlantise uksest, tabas sind tõenäoliselt esimese paari minuti jooksul tema hiti "For An Angel" helilõik. Laiemale avalikkusele on aga vähe teada, et kaks korda maailma parimaks DJ-ks nimetatud ning erinevate portaalide hinnangul ligi 60 miljonit dollarit väärt oleva Grammy-võitjast Pauli muusiku- ning elutee pole olnud kergete killast.

Pauli artistiaja tippajaks võib lugeda 2000ndate keskpaika, kui maailmas polnudki vist olema ühtki nimekat artisti, kes poleks teinud Paul Van Dykiga koostööd. Elu tundus Pauli jaoks vaid ülesmäge minevat, kuni tuli aasta 2016...

Toona veebruaris kukkus ta Hollandis Utrechti linnas toimunud State of Trance 750 festivalil halvasti konstrueeritud lavale tekkinud augu tõttu sealt alla. Muide, iroonilisel kombel kõlas tol hetkel just tema hittlugu "Lights".

Pärast õnnetust oli Paul tõsise ajuvigastuse tõttu koomas ning õppis seejärel järgnevate aastatega uuesti sõna otseses mõttes elama. Rohkem kui aasta pärast õnnetust andis ta välja oma järjekordse stuudioalbumi ning alustas uuesti esinemistega. Ta oli teel tippu, kuni tuli koroonapandeemia. Ja siis sõda Ukrainas. Istusime ühel kevadõhtul Pauliga virtuaalselt maha, et lasta tal ise enda mõtetest ja elust kõnelda.

Ma tahaksin alustada mõttega, mis on mul mitu päeva peas keerelnud. Intervjuuks uurimistööd tehes sattusin ma ühele videousutlusele, mis oli tehtud rohkem kui kümme aastat tagasi. Seal te ütlesite, ma pean nüüd tsiteerima, et elektroonilises muusikas on palju "sitta" ("cheesy shit" – toim). Mis on see, mis muudab teie jaoks ühe elektronmuusika pala mitte nii heaks?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid