Linnateatri näitleja Evelin Võigemast (41) on korduvalt käinud telemajas varjevõrke punumas. "Käin nii sagedasti, kui päris elu ja aeg seda võimaldab. ­Tean, et ka telemaja töötajad tulevad keset päeva pooleks tunniks käsitööd tegema, sest see on ju rahustav ja ka loov tegevus," sõnab Evelin. "Siin on kergem olla kui kodus käed rüpes istuda ja vaadata neid kohutavaid pilte ja videoid, mis Ukrainast tuleb. Sellest ei piisa, et läänemaailm mõistab üksnes hukka. Tuleb rohkem teha, jõulisemalt sekkuda. Ma ei oska muud teha kui punuda varjevõrku oma palved ja rahusoovi, et me ei peaks enam kuulma üha uutest õudustest, nagu viidi läbi Butšas või Mariupolis. Aga kardan, et me kuuleme ja näeme neid õuduseid veel palju."

Näitlejanna on ka valmistunud võimalikuks kriisiolukorraks – varunud kuivaineid ja ravimeid ning püüab hoida auto bensiinipaagi täis. Evelin on ka mõelnud, kuhu põgeneda lastega, kui pealinnas olla ei saa: "Meie maakodu asub hajaasustusega alal ja kui sõda algas, tundus see turvaline koht. Nähes nüüd, mis Ukrainas on toimunud, tundub et pole vahet, kas see on suurlinn, maakoht või mets, ikka saavad okupandid oma ohvrid kätte, et neid vägistada ja tappa. Mina olin see naiivne, kes tahtis uskuda, et Venemaa poliitika on muutunud. Et teise maailmasõja taolised õudused enam ei kordu. Tegelikult on seda siiani väga raske uskuda."

Loe pikemalt Evelin Võigemasti, Anna Pärnoja ja Hanna-Liina Võsa võrkude punimisest ning mõtetest ja hirmudest seoses sõjaga Ukrainas viimases Kroonikas ilmunud artiklist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid