Lauri Liiv tunnistab, et pole oma heale sõbrale, helilooja Sven Lõhmusele midagi kinkinud. "Oleme inimestena need, kes kinke ega suuri žeste ei armasta," mõtiskleb Liiv, "Me vist ei olegi teineteisele midagi pühendanud ega kinkinud. Kui nooremad olime ning ühiseid esinemisi ja ringreise oli väga palju, oskasime koosoldud aega vähem hinnata." Ta lisab, et vanusega aja mõõde muutub ning nad väärtustavad väga neid harvu kohtumisi ja kontserte, mida üheskoos teevad. "Ilusamalt öeldes, meile on kingitus koos veedetud aeg. See on tõesti oluline," ütleb Liiv.
Laulja meenutab enda ja Sven Lõhmuse esimest kohtumist. "See on mul väga konkreetselt meeles. Olin Georg Otsa nimelise muusikakooli esimese kursuse tudeng, kui Sven oli kokku panemas bändi," räägib Liiv, "Sven tegi toona koostööd Ivar Männiku ja Ain Boltovskiga ning nad tulid muusikakooli otsima solisti." Nad kuulsid Laurit laulmas ja pikema jututa küsiti, kas ta oleks huvitatud.
