INTERVJUU | Ukraina laulja Ivan Dorn Putinist: loodan väga, et ta sureb peagi ära

Ukraina superstaar Ivan Dorn ärkab iga päev lootuses, et Putin sureb ära ja sõda lõppeb. Ta on seesmiselt katki, kuid pole nutnud: „Hoian pisaraid tagasi, et lasta neil voolata siis, kui olen kodus tagasi ja tähistan oma rahvaga meie võitu”.

Ivan (33) on jõudnud Tallinna nädal enne Tallinn Music Weeki algust, mille avamise au on pakutud just talle. Ta on siin üksinda, pere ja oma muusikuteta. Naine lastega sättis end sõja ajaks elama Prantsusmaale, kõik tema muusikud peale ühe on jäänud Ukraina sõtta. Tema elus on kaos: ta pole kaks kuud esinenud ega teinud uut muusikat. Kontsert Vilniuses ja Tallinnas on tema esimesed šõud pärast sõja algust.

Räägi, kus sa olid, kui sõda algas ja kuidas sa sellest teada said?

Sõitsin pere ja lastega 21.veebruaril puhkama soojale maale. Lastel oli koolivaheaeg. Tead, sellest on ebamugav rääkida: minu kodumaal hakkas sõda, aga mina olin mere ääres... Samas, keegi meist ei teadnud ju, et puhkeb sõda...Sõjast sain teada abikaasalt. Ta äratas mu üles sügava oigega ja ütles: Vanja, Kiievit pommitatakse. Mul käis kehast läbi selline elekter, külm higi...ma ei ole kunagi suuremat hirmu tundnud.

Mis sai edasi, kas jäidki välismaale?

Jah, ma ei ole kodumaale naasnud, kui ma sõidan Ukrainasse, ei lasta mind sealt välja – mehed peavad sõtta jääma. Aga mis sõdija ma olen, ma oleks seal täiesti kasutu, olen sõdalane vaid laval mikrofoniga. Muide, minu muusikud on seal, vaid Günter, kes lendas Mehhikoss enne sõda, on välismaal.

Kas sinu lähedased jäid Ukrainasse?

Muidugi, kõik on seal. Ema-isa, vennad, nende abikaasad ja lapsed, ämm, äi. Keegi on Kiievis, keegi on Slavutichis, keegi Ida-Ukrainas, keegi Harkovis. Minu kodu on õnneks alles. Kiievis on mul kaks kinnisvara ja mõlemad seisavad ilusti püsti. Pealinna pommitati suhteliselt vähe kui võrrelda sellega, mida tehti Harkovis, Mariupolis, Irpinis...

Kas keegi sinu sugulastest, sõpradest on viga saanud?

Keegi jäi oma majast ilma, keegi korterist, keegi jäi oma lemmikloomadest ilma. Õnneks surma pole keegi saanud. Paljud minu tuttavad ja lähedased läksid vabatahtlikuks. Ausalt öeldes, ma ei ole lõpuni aru saanud, kuidas üks tavaline ukrainlane praegu seal eksisteerib. Näiteks minu vennad võtsid auto ja veavad toitu erinevatesse kohtadesse abivajajatele. Nemad leidsid sellise lahenduse.

Tuntud Ukraina lastearst Dr Komarovskiy, kes on praegu Harkovis, rääkis ühes intervjuus, et aeg-ajalt valdab teda selline raev, et ta tahab haarata automaadi ja minna kõiki tapma. Mida sina tunned?

Muidugi tahaks tappa! Seda loomalikku tunnet ei saa varjata ja maha suruda, see on suur viha, mis paneb tapma, kätte maksta, kaitsma meie kodumaad. Mehed jätavad oma pered lastega ja lähevad sõtta. See on tänapäeva normaalsus. Muusikud, poliitikud, ärimehed – kõik, kes saavad, lähevad sõtta.

Ukraina ruulib Tallinna Music Weekil

Ivan Dorn avab 5. mail Tallinnas Telliskivi Loomelinnaku väljakul tasuta kontserdiga tänavuse Tallinn Music Weeki festivali muusikaprogrammi. Kokku esineb festivalil viis Ukraina artisti: endisest lasteaiaõpetajast Ukraina vingeimaks räppariks tõusnud alyona alyona, Etioopia päritolu Ukrainas üles kasvanud sõsarate tri FO SHO, postpungi punt Gentle Ropes ja elektroakustiline duo Krapka;KOMA. Viimased kolm osalevad mais-juunis ka TMW tasuta heliresidentuuris Tallinna stuudiotes. Stuudiod toetavad artiste ruumi, tehniliste võimaluste ja mentorlusega. Siin nad saavad luua oma loomingut ja teha eesti artistidega fitte.

Mida sa arvad Putinist?

N*****d ma temast ei arva. Ausalt öeldes ma üldse ei mõtle temast. Tead, mis ma mõtlen, kui kauaks tal veel tervist jätkub? Ta on kogunud kogu maailma halva energia, kõik vihkavad teda, ja see annab varsti tunda. Loodan väga, et ta sureb peagi ära (naerab). Kõik ootavad seda...See ongi kõik, mis ma temast arvan.

Mis sind Venemaa juures kõige rohkem marru ajab?

See, et Venemaal pole opositsiooni liidrit. Pole inimest, kes koondaks rahva ja tooks ta tänavale. Riik mädaneb aina rohkem ja rohkem. Mind ajab hulluks, et neil pole liidrit, kes tõuseks ja ütleks, b***d, rahvas, meile aetakse jama, see kõik pole tõsi, vaatame tõele silma! Propagandamasin on kõik need inimesed kinni pannud või hävitanud. Nad on kõik nurka aetud, surmani ära hirmutatud, arreteeritud, peidetud. Neid pole olemas. Kurat küll, mind ajab hulluks, et pole sellist inimest, kes ütleks: muudame seda riiki! Kui pole juhti, siis pole mõtet ka kambakesi erinevates kohtades tänavale minna – kõik pistetakse lihtsalt pokri ja vaikus majas.

Kui sa kuuled jubedaid sõjauudiseid, mida sa tunned?

Praegu, kui sõda on käinud veidi üle kahe kuu, püüan kuulata oma mõistusehäält ja suhtuda sellesse nii, et see ei hävitaks mind seest. Alguses tegid uudiselt lausa füüsiliselt haiget. Kui sa tahad selles põrgus ellu jääda, tuleb õppida sellega elama ja vaatama tulevikku. Kui sa ei suuda ennast sellest eraldada, hakkad vaimselt surema ja sinust pole kasu isegi sinu lähedastele. Alguses see lõi mind totaalselt rööpast välja ja olin hullumas, kuid nüüd hakkan harjuma. See on hirmus, kuid me oleme selle õudusega harjumas.

Kogu maailm sai šoki, kui sai teada, mis jõhkrused Butšas korda saadeti. Mida tundsid sina, kui nägid neid õudusi?

Eks ma nägin ju seda kõike veel enne Butšat – see oli löök südamesse nagu ka kõik teised jubedad roimad, mis seal toime pandi. Butša raputas just sellega, et ühes kaadris oli väga palju laipu. See näitas, et käimas on tõeliselt verine ja julm sõda. See näitas, et venelased võivad teha ükskõik mida, mis nende tsaarile pähe torkab.

Kas sul on Mariupolis sõpru ja kuidas neil on läinud?

Jah, ikka on. Õnneks kõik nad jõudsid lahkuda sealt enne massilist pealetungi. Andrei Bednjakov (tuntud saatejuht – toim) suutis ka oma lähedased sealt välja tuua, ainult ema suri. Mitte sõja tagajärjel, vaid raske haiguse, vähi tõttu. See, kuidas inimesed püüdsid sealt välja saada, oli nagu kasiino, vene rulett. Ainult, et peavõidu asemel polnud raha, vaid sinu enda elu. Osad said sellest põrgust välja, osad hukkusid terve perega, kui autode pihta avati tuli.

Mida arvavad sõjast sinu sõbrad ja kolleegid Venemaal?

Suurem osa inimesi, kellega mina suhtlesin, on Venemaalt jalga lasknud. Muidugi on ka neid, kes jäid Venemaale ja vaikivad seal. Nad saavad aru, et kõik, mis toimub, on vale, kuid ei võta mitte midagi ette. Nad tunnevad ennast abituna riigis, kus tegutseb selline juht ja süsteem. Riigis, kus pole opositsiooni.

Kas sõda on sind vene sõpradega tülli ajanud?

Ei. Ma lihtsalt ei suhtle nendega, kes jagavad vene režiimi seisukohti. Ma väldin neid konflikte. Üks minu sugulane, kes lahkus Türki, hoiab minu venemeelsete sugulastega sidet ja ma tean, mida nad sõjast arvavad. Ma lihtsalt ei torgi neid. Meil pole mõtet suhelda, see ajab meil lihtsalt tülli. Mõned tuttavad lihtsalt vaikivad ja pole seisukohta võtnud. Minu arvates on vaikimine samuti seisukoht. Seisukoht, mis ei toeta Ukrainat.

Kas sa oled sõja pärast nutnud?

Ei. Ma arvan, et hakkan nutma siis, kui sõidan koju tagasi ja näen kõike, mis seal tehti. Praegu pole veel õige aeg nutmiseks, ei tohi ennast lõdvaks lasta. Jah, seesmiselt olen ammu katki, kuid püüan seda mitte välja näidata. Hoian pisaraid tagasi, et lasta neil voolata siis, kui olen kodus tagasi ja tähistan oma rahvaga meie võitu.

Said sa sõja esimestel päevadel und?

Ei, ma ei suutnud kuidagi magama jääda. Iga uudis oli tohutu tähtsusega. Kõik arvasid ju, et sõda saab kiiresti läbi ja ma muudkui lugesin uudiseid. Õudusunenägusid ma ei näinud. Vastupidi, unenäod aitasid mõtteid mujale viia, ma ei näinud unes sõda.

Mida sa arvad praegu venelastest?

Õnneks on adekvaatseid venelasi palju, suur osa neist lahkusid Venemaalt ja ei vaiki nagu näiteks räppar Noize MC ja laulja Monetochka. Soovin vaid, et selliseid venelasi oleks rohkem. Muidugi ma ei vihka kõiki venelasi, kuid ma ei pea õigeks vaikimist ja režiimi toetamist – nemad pole minu inimesed. Ja nii see jääb igaveseks.

Kas ukrainlased saavad kunagi andestada venelastele seda põrgut, mida nad korraldasid?

Eks aeg näitab. Ma arvan, et see võtab aastakümneid, kui me saame vaadata üksteisele uuesti silma. See on väga raske ja must pitsat, mida venelased jätsid meie ajaloole. See on must plekk. Kõik oleneb sellest, mida Vene riik edasi teeb, kui oleme võitnud. Mida nad ette võtavad, mida nad räägivad tulevastele põlvkondadele, kuidas nad esitlevad seda ajalugu, kas nad toetavad meid majanduslikult ja aitavad linnu ülesehitada? Kuidas muutub nende poliitika, mis suuna see võtab?Kes saab võimule? Mida venelased ise hakkavad mõtlema?

Kuna ja kuidas sõda lõppeb?

Tahaks väga, et juba homme. Ärkan iga päev lootuses, et sõda on läbi. Unistan päevast, kui saan lugeda, et Putin on surnud, sõda lõppes, Ukraina on vaba...kuid seda pole siiamaani juhtunud.

Kuidas sõda on mõjutanud sinu muusikat?

Ma ei ole üldse pärast sõja algust uut muusikat teinud.

Miks?

See on kerge, kuid samas keeruline küsimus. Ma pole välismaal ju üksi, vaid perega. Ukrainas on samuti palju lähedasi, keda toetan ja vastutan nende eest. Esimene kuu läks selle nahka, et helistasin kõikidele lähedastele ja tuttavatele, uurisin, kas nendega on kõik korras. Lisaks lahendasin raha- ja olmemuresid. Teine kuu tegelesin sellega, kuhu ennast perega elama sättida. Otsisime korterit, kus saaksime ennast rahulikult tunda. Olmeelu on nii pea peale pööratud, et ma ei suuda muusikale keskenduda. Ma ei ole suutnud leida oma hinges rahu, et keskenduda muusikale.

Kas sa oled Tallinnas perega või üksi?

Üksi. Me kolisime Prantsusmaale, kuna meil on seal palju tuttavaid ja saime seal ka dokumendid kiiresti korda. Lisaks meie lapsed, 7aastane tütar Vasilisa ja 6aastane poeg Ivan, räägivad prantsuse keelt kuna nad käisid Prantsuse lütseumis.

Kuidas sa neile sõjast rääkisid?

Ma ei pannud neid diivanile istuma ega hakanud rääkima, mis asi on sõda. Nad said kõigest teada esimestel päevadel nähes, mis meiega toimub ja millest me abikaasaga räägime. Nad nägid, kuidas me kõike läbi elame, kuidas me räägime, vaidleme, karjume teine teise peale. Kuidas me jookseme mööda tuba ringi ja loeme teine teisele uudiseid ette. Me rääkisime neile, mis meie kodumaal juhtus ja seda, et me ei saa sinna lähiajal naasta. Kõikidest muudest asjaoludest said lapsed teada meie telefonivestlusetest sugulaste ja sõpradega.

Mida sõda on sulle õpetanud?

Sõda näitas, et kõige olulisem siin elus pole mitte sada rubla, vaid sada sõpra. Ainult tänu sõprade abiga saime ennast Prantsusmaal sisse seada. Tahan kõiki neid inimesi Euroopas tänada, kes mind aitasid. Ja muidugi muutusid kõik prioriteedid, asjad, raha, miski pole nii tähtis, kui lähedased ja nende heaolu. Esikohal on perekond. Ja veel, tahan öelda - kaifige igat eluhetke, nautige elu, sest keegi meist ei tea, mis edasi saab.

Lõpetuseks tahan öelda oma kaasmaalastele, kes on võõrsil: püüdke maha rahuneda, uskuge, kõik saab korda, kõik loksub paika. Ärge võrrelge oma materiaalset hetkeolukorda teistega, kõik saab korda, peaasi – ärge laske pead norgu!

Miks kolib Tallinn Music Week osaliselt Narva?

„Kui 24. veebruaril algas sõda Ukrainas, mõtlesime pikalt, mida teha,” selgitab TMW peakorraldaja Helen Sildna, kuidas tekkis mõte üritus ka Narva viia. „Mida rohkem hoiame kokku oma inimestega üle Eesti, seda tugevam on meie riik. Ja teisalt - kogu Euroopa on sama turvaline kui ükskõik milline Euroopa piirilinn. Mul on nii hea meel, et tänavusel festivalil astub üles viis muusikakollektiivi Ukrainast, kellest mõned jäävad siia ka kauemaks, et töötada kohalikes helistuudiotes. Mul on hea meel, et osa tänavusest festivalist sünnib koos Ida-Viru noortega ja 8. mail saame Narvas tähistada emadepäeva. Kultuur ja noored - see on tulevik!”