Teadmata põhjustel lubati "Elm Streeti" juures debüteerida režissöör Samuel Bayeril, kelle varasemad ekraaniteosed on piirdunud peamiselt muusikavideotega.
Bayeri sümpaatseimaks üllitiseks võib lugeda Nirvana "Smells Like Teen Spirit"-i palav-niisket videot. Pärast "luupainaja" vaatamist tuleb tõdeda, et grungelaulu liikuvad pildid on jätkuvalt mehe väärikaim saavutus.

Tegelikult ei saagi meie kinodes jooksma hakanud ollust filmiks nimetada. Pigem sarnaneb kogemus odava lõbustuspargi ehmatuste raudteel sõitmisega. Ehmatamise nalja tehakse keskmiselt iga kolme minuti tagant ehk kokku umbes kolmkümmend rumalat kärgatust.
Filmijatel olid tõenäoliselt dollarimärgid niivõrd tihedalt silmade ees, et kuhugi kaotati ära kogu "ära magama jää" luupainaja mõte. Raisku lasti väga hea kasvupinnas pisutki läbimõeldud õudusfilmile.

Lamedad murdeealiste dialoogid, neljal jalal lonkav süžee ning mitte-õudsalt mörisev Freddy (Jackie Earle Haley) lausa sunnivad kino mugaval toolil silma looja laskma. Aga ei! Pidevalt üritatakse vaene vaataja ehmunult hüppama panna. Tüütu "boo!-freddy!-nägu!-solk!-küüned!" jada kestis filmi viimse sekundini. Vaatajad said tasuks sõlme kiskuvad närvid, iivelduse ja vabatahtmatutest võpatamistest põrandale kukkunud iPhone'id, popkorni ja muu sodi.

"Elm Streeti luupainaja" 2010. aasta versioon asetub kuhugi poliitiliselt korrektse lõikumise lahtrisse. See tähendab, et isegi verd ja muud plöga ei raatsita väga näidata. Kui mainitud filmiäbarikust kogu punane vedelik ära imeda, saaks enam-vähem lastesaate.
Kes tõesti tahab näha macgyverlikult filigraanset ja süžeevaba teurastamist, vaadaku parem "Lõpp-punkti".

Et "luupainaja" teenis tuntud nime peal sõites esimese nädalaga pelgalt Ühendriikides 32,2 miljonit dollarit, siis käib Warner Bros.-is kibe plaanimine uue 3D versiooni kallal.
Režissöör Bayer aga filmib juba ülipõnevat thrillerit detektiiv-palgamõrtsukast. Õudus jätkub?