The Guardian ennustab "Mandariinidele" raskusi: kui Akadeemia liikmed peaks hääletamiseks kõiki filme nägema, võiks Oscar Eestisse tulla, aga paraku...
Briti päevaleht The Guardian avaldab oma võõrkeelse Oscari tänavuste kandidaatide ülevaates arvamust, et "Mandariinid" esindab teatud mõttes "vana kooli akadeemia" valikut, millel oleks olnud lootust aastaid tagasi, kui akadeemia liikmed hääletamiseks kõiki kategooria filme ka reaalselt spetsiaalsetel eriseanssidel vaatamas käima pidid. Täna on aga paraku teised lood.
Briti juhtivaid filmikriitikuid Guy Lodge kirjutab lehe veergudel, et viimastel aastatel on võõrkeelse filmi Oscari kategooria muutunud oluliselt tõsiseltvõetavamaks kui varasemalt, kui selles puiselt reglementeeritud ja piiratud kategoorias ei võitnud iialgi isegi ükski teos, kus tegelased omavahel valdavalt inglise keeles ei kõnelenud.
Seitse aastat tagasi muudetud hääletussüsteem, kus lisaks akadeemia liikmetele ütleb võõrkeelse filmi Oscari nominatsioonidel sõna sekka ka eraldi moodustatud ekspertkomisjon (kes lisab akadeemia liikmete esitatud kuuele kandidaadile kolm filmi omal valikul, millest hiljem sõeluvad akadeemia erilinastused välja viis lõplikku kandidaati), on viimase kolme aasta laureaatide põhjal otsustades ennast ära tasunud ning pilt on muutunud "tervislikult mitmekesiseks", sisaldades mitmeid kõrge profiiliga filme ning ka kriitikute poolt heaks kiidetud festivalihitte, sealhulgas Cannes'i võistlusprogrammi valitud linateoseid. Sealt jõuab Lodge meie kandidaadini.
"Erandina saab välja tuua Eesti väheräägitud "Mandariinid", mille peale kollektiivselt taas silmi võidakse pööritada - nagu oli vanasti harjumuspäraseks reaktsiooniks kogu võõrkeelse filmi kategooria peale. Mitte et Zaza Urushadze lühike ja armas sõjavastane õpetuslugu oleks halb film: see lugu vanaldasest puusepast, kes Gruusia-Abhaasia 1992. aasta konflikti ajal vastu tahtmist kahte vastaspoolel võitlevat sõdijat varjab, tabab temaatilist sihtmärki õrnuse ja tarkusega. Kuid keskendumine sõnumile ja vähene formaalne ilustatus teevad filmist pigem vägagi nn vana kooli akadeemia valiku. On üsna turvaline oletada, et Eesti - mis pole kategoorias varem esindatud olnud - ei oleks nominatsiooni saamiseks isegi vajanud komisjoni vahelesegamist. Mitte just palju aastaid tagasi, kui akadeemia liikmed pidid linastustel kõiki viit kandidaatfilmi vaatamas käima, et saaks hääletada, võinuks "Mandariinid" vabalt üllatusvõitjaks tulla. Kuid nüüd, mil see on ainus film kogu konkurentsis, millel puudub Ameerika Ühendriikides levitaja, seisab see vaatajate tähelepanu püüdmisel silmitsi väga keerulise mäkketõusuga."
The Guardiani artiklit palusime kommenteerida ja oma sõna sekka öelda aasta filmiajakirjanikul Tristan Priimäel.
""Mandariinid" ongi seal mitmelt põhjusel autsaider," kommenteeris Priimägi. "Filmi väike eelarve, mis paneb ikkagi visuaalsusele ja narratiivsetele võimalustele paugu, ameerika müügiagendi puudumine," loetleb ta põhjuseid, mis meie filmile suures konkurentsis vastu mängivad.
"Huvitav, et eurooplase seisukohast pole kahtlust, et võidab "Ida" või "Leviaatan". Aga see ongi eurotsentrism - The Guardian toob sama kõva konkurendina sinna kõrvale Szifroni filmi ("Wild Tales"), mis ongi rohkem USAs ja Lõuna-Ameerikas ilma teinud. Niiet igati viable candidate (arvestatav kandidaat - toim.), sest hindajad on ameeriklased," sõnas Priimägi.
