Mida öelda uue "Tähtede sõja" triloogia avaosa kohta, nii et ei kõlaks eriti "spoilereid"? Vähemasti nii palju, et see oli tähelepanuväärselt hea kinoelamus. Esmaset eufooriat taltsuda püüdes ütleks, et vähemasti väärikas konkurent neljandale osale, esimesest rääkimata. Olin pessimistlik, sest eelmine triloogia jäi omal ajal ootustele alla ja ka lavastaja J.J. Abramsi 2009. aasta paljukiidetud "Star Trek" ei meeldinud mulle sugugi. Nüüd on selge, et süüdi oli "Star Trek", mitte lavastaja. Nii dialoog kui sündmustik oli vilgas ja vahe, mida tõestas ka publiku pidev itsitamine. Klišeesid on muidugi nii tihedalt, et raiu või lasermõõgaga, aga need on väga hoolikalt valitud ja armastusega elule turgutatud klišeed, mis ei jäta frantsiisi häbisse.

Uus meeskangelane Finn (John Boyega) on pigem Han Solo masti lõbus huligaan kui Anakini/Luke´i moel sisekonfliktides vaevlev emopoiss ja tema dialoogid ekraanipartneri Reyga (Daisy Ridley) on vähemasti samal tasemel kui see vastastikune torkimine, mida Han ja printsess Leia omal ajal harrastasid. Nagu reklaamides lubatud, on kohal ka Han (Harrison Ford), Leia (Carrie Fisher) ja Luke (Mark Hamill). Ja vähemasti Han täidab küll auga kõik talle pandud lootused.

Ajad on edasi läinud - pimeduse poolt esindav Kylo Ren (Adam Driver) on nagu vaese mehe Darth Vader, aga ta teab seda ka ise ja see muudab ta karakteri põnevaks. Märkasin esilinastusel palju Sithi-maskides inimesi, aga mitte ühtegi Jedit. Noh, see film veenab meid ühes - Jõu tume pool ei ole cool, hoopis Han Solo on cool ja just tema sarnaseks peaksid Galaktika noored poisid ja tüdrukud tahtma kasvada. Nagu kombeks, jätab uus osa otsad täiesti lahtiseks. Mina olen igatahes konksu otsa (tagasi) püütud.