Ilu nõiduses: Mart Sander soovitab külastada Tretjakovi galeriid

"Tretjakovi galerii on tuttav ka kõige kunstivõõramale inimesele. Kui Nõukogude ajal oli käik ilmakuulsasse muuseumi iga kultuurse kodaniku aukohus, siis täna satub eestlane sinna üsna harva," räägib galerii "Galerii" omanik Mart Sander, kes käis Helsingis näitust kaemas.

Sander ütleb Publikule, et jooksuasend tasub sisse võtta iseäranis siis, kui Tretjakov oma kollektsiooni pärlid ise peaaegu meie koduõuele toob.

"Veel viimast nädalat võib Helsingis, Tennisepalee muuseumis, näha näitust „Ilu nõiduses“. See on väljapanek, millele jooksevad tormi ka need, kes muidu maalikunsti pisut raskeks asjaks peavad ja kipuvad ütlema "ei mina sellest aru saa," jutustab Sander.

Ta sõnab, et ILU on nähtus, millest igal inimesel on oma väga kindel nägemus, arusaam ja hinnangud.

Kergesti seeditav projekt

"Seetõttu on „Ilu nõiduses“ väga kergelt seeditav projekt, millest on lihtne kaasavõetud sõbraga targalt diskuteerida. Ei pea rääkima erinevatest maalitehnilistest ega ajaloolistest terminitest, vaid võib lihtsalt arutleda selle üle, kas ja kuidas on ilu ja seksikuse mõiste viimase 150 aasta jooksul muutunud," lisab Sander.

"Valdavas enamuses on esindatud õlimaalid, aga leidub ka üksikuid skulptuure ning näidiseid tarbekunstist. Pearõhk ei ole üksnes naiseilul, vaid ilu mõistel nii, nagu tsaariaegse Venemaa ühiskond seda nägi."

Näitus on Sanderi sõnul hästi liigendatud ja jagatud teemadesse nagu Antiikmütoloogia, Orientalism ning Grand Tour ehk kunstnike kohustuslik Itaalia-periood, mille käigus valmisid kohustuslikud lopsakad Itaalia vaated, žanrimaalid värvikates kostüümides talunaistest või bakhantidest ning sensuaalsed portreed anonüümseks jäänud kaunitaridest – kunstnike modellidest ja armukestest.

Eesti juurtega armuke

"Üks selline armuke on siiski jätnud oma jälje ka Eesti kunstiellu. Eesti juurtega, Saaremaa mullas puhkav Otto Friedrich von Möller (tuntum ilmselt oma Vene nimekuju Fjodor Moller järgi) veetis Itaalia päikese all pikki aastaid, nautides elu ning rikka, nägusa aadlivõsu staatust ja lööki itaallannade seas."

1839. aastal valmis noorel kunstnikul maal „Suudlus“, mis kujutab musi norivale kalurpoisile vastu punnivat külaneidu. Venemaale saadetud maal tõi talle kaasa akadeemiku tiitli, ja kui Tsaar ise maali ostis, oli Mölleri kuulsus kindlustatud. Maali kopeeriti ohtralt nii kunstniku enda kui tema järgijate või võhivõõraste käsitööliste poolt ning ühel hetkel öeldi naljatlevalt (või kiuslikult), et igas Moskva ja Peterburi villas on oma „Suudlus“.

Teise Eestist pärit kunstnikuna näeb näitusel ka Carl Timoleon von Neffi maale. Temagi saavutas oma publikumenu martsipanilaadselt siledate Itaalia (sageli küll hoopis Albaania) kaunitaride kujutamisega. Muu hulgas armastas ta maalida stseene Eesti külaneidudega, kes aga näevad pigem välja nagu Barbinukud enne missivalimist kui lihast ja luust pärisorjad. Ka Neffi hinnad Euroopa kunstiturul on tõusud veerandi miljoni euroni.