"Ta kukkus. Pärnu maanteel korteris oli tal toas plaaditud põrand, suured libedad kahhelkivid. Ta tegi alati akna juures suitsu, istus seal tabureti peal ja oli sealt tõustes peaga vastu maad kukkunud. Kui Marints (Joala abiline Marina Savola - toim.) ja Maire (Joala abikaasa - toim.) ta leidsid, lebas isa põrandal vereloigus, pea lõhki. Ju ta tõusis pärast suitsu tegemist püsti, aga kuna ta jalad ei liikunud enam, verevarustus oli jalgades väga halb, siis ta kaotas tõenäoliselt tasakaalu ning kukkus peaga otse vastu kivipõrandat. See oli õnnetusjuhtum," rääkis Joala ainus poeg.

"Terve tuba oli verd täis ja isa nägu oli paistes ning koolnukangestusest moondunud. Järgmisel hommikul käisime teda morgis viimast korda vaatamas, kus Marints pani talle põue suitsukarbi ja konjakipudeli. Seal pandi kirst lõplikult kinni ja rohkem seda ei avatud," lisas ta.

Viimane kord, kui poeg Janar isa nägi, oli viimane olnud "täitsa positiivne": "Käisin üle-eelmisel päeval talle haiglasse suitsu viimas. Isa lemmiksuits oli Marlboro Gold, aga viisin talle veidi lahjemat Marlboro Silverit. Isa oli igati kõbus. Helistasin talle hiljem ja ta vastas, et kõik on okei. Ütlesin, et tulen tema juurest Pärnu maanteelt mõni päev läbi. Kui inimene on haige, on tema hääl nõrk. Aga isa rääkis oma normaalse täishäälega, kõik oli täiesti okei. Ma olen loomult nõrganärviline, mulle ei meeldi haiglakeskkond, sest olen seal kunagi kaks korda ära minestanud. Käisin isale vaid kiirelt patsi löömas ja suitsu viimas, ma ei viitsinud seal vahtida," meenutab ta viimset kohtumist.