Sakust saab parema õlle kui Saksamaalt ja Inglismaalt

Saku õlletööstus tekkis üsna pea pärast pärisorjuse kaotamist Eestimaa kubermangus 1816. aastal. Õlletööstus on mõistagi suurejooneline väljend 19. sajandi alguse kohta, kui Eestis polnud tööstuslik pööre veel alanudki. Tegu oli lihtsa õllekojaga, mida esimest korda on märgitud 7. oktoobril (19. oktoober uue kalendri järgi) 1820 ühes lepingus.

Kui täpsem olla, siis sel ajal tegutses Harjumaal Saku mõisas ühes ja samas ruumis õllekoda-viinaköök. Saku mõis kuulus krahv Karl Friedrich von Rehbinderile (1764–1841).

1843. aastal müüs Paul Eduard von Rehbinder Saku mõisa maanõunik Rudolf von Patkulile. Märtsis 1850 ostis temalt selle mõisa Karl von Baggehufwudt ning 1866. aastal jõudis Saku mõis Karli poja, vaid 23-aastase energilise Valerian Baggo (1843–1923, ka Valerian Baggehufwudt) valdusse. Kohalikud talumehed andsid talle peagi hüüdnimeks Saku-Pagu.

Uus õlletehas Sakus ehitati 1876. aastal. See on üks osa Eesti õlletööstuse kiirest moderniseerumisest. Saksamaa eeskujul võeti tehastes kasutusele auruga keedukatlad. Uues tootmishoones valmis esimene õlu ilmselt 4. oktoobril 1877. Uus õlletehas tõi täiesti uued toodangumahud: veel 1877. aastal jõuti toota 52 369 pange (4257 liitrit) õlut, 1880. aastal valmistati aga rohkem kui 90 000 pange (7300l).

Apteeker analüüsib
Tallinna apteeker Robert Scheibe uuris põhjalikult Eestimaa kubermangulinnas pakutavaid õllesorte. Ta kinnitas ajakirjanduses Saku õlle paremust Peterburist, Saksamaalt, Suurbritanniast ja Iirimaalt toodud õllede ees. Müügil olnud Saku õlled olid 3,9–4,95% kangusega, keskmiselt siiski 4,31%. Scheibe kinnitas:
“Sakus tehtud baieri õlu jääb alkoholisisalduselt alla vaid Peterburi Bavaria tehase õllele, aga viimasel on ekstraktiivaineid vähem kui Saku tehase baieri õlles. /---/ Analüüsi resultaadid näitavad Saku õlletehases pruulitud õlles väga väikesi kõikumisi, mis lubavad eeldada väga stabiilset pruulimistehnoloogiat. /---/ Samuti ületab Saku erlangeni õlu igas osas välismaalt Tallinna veetava õlle sorte (Iirimaa porter, Inglismaa bass porter ale, Šotimaa ale, Saksamaa Hoffi linnase-ekstraõlu).”

Hea Saku õlle aluseks peeti väga head kohalikku vett.

1886. aastasse jäi oluline tehniline uuendus: Laial tänaval asunud Saku õlletehase peakontor-õlleladu sai telefoni, mis kuulus jaanuaris 1886 Tallinnas tööd alustanud esimese telefonikeskjaama abonentide hulka. Keskjaam võimaldas ühenduse 50 abonendi vahel. Saku õllelao telefoninumber oli 47.

Tülitsemine ja kaklemine keelatud
Märtsis 1903 jõustus Eestimaa kubermangu vanemvabriku- inspektorile kinnitamiseks esitatud Saku õlletehase sisekorra- määrustik ja trahvitabel. Sisekorramäärustikus leidus 15 paragrahvi.
Paragrahv 3 nägi ette, et kuue esimese tööpäeva vältel võis tehase juhtkond uue töölise ette hoiatamata vallandada, samuti võis tööline selle aja jooksul töö “maha jätta”. Paragrahv 4 määras tööpäeva pikkuseks koos ettenähtud vaheaegadega 12 tundi.

Palka maksti kaks korda kuus, ületunnitöö toimus vabatahtlikkuse alusel ning igakordsel kokkuleppel. Töölised pidid ise masinad, töövahendid ja tööruumid korrastama, tehes seda töötundide ajal. Paragrahv 9 kinnitas:
“Töölised peavad vasturääkimata alluma tehase juhataja ja meistri seaduslikele korraldustele, nad peavad oma tööd tegema kohusetund- likult ja ettevaatlikult ringi käima tehase töövahenditega.” Paragrahv 12 rõhutas: “Tehases on suitsetamine, igat liiki mängude mängimine, lärmamine, kaklemine ja tülitsemine keelatud.”

Tehase töölised elasid tööliskorterites ning iga tööline pidi kell 22 olema oma korteris. Öine äraolemine nõudis tehase juhtkonna või meistri ühekordset kirjalikku eriluba.

60 000 pange õlut jõkke
1913. aastal toodeti Sakus juba 285 333 pange õlut, kusjuures kõik töölised tegid hulga ületunde. Aktsiaseltsi kaubandusvõrgule kuulusid õllerestoranid ja -poed mitmel pool Eestimaa kubermangus. Saku õlletehasel oli Tallinnas vähemalt kolm restorani, Paldiskis kolm linnakõrtsi, Haapsalus õlleladu koos õllekauplusega, Paides õllerestoran, Rakveres õllepood jne. Saku tehase esindused tegutsesid veel Tartus ja lühikest aega isegi tsaaririigi pealinnas, suures Peterburis.

I Maailmasõja puhkedes augustis 1914 langes tootmismaht ligi 60%. 1914. aastal tuli 57 töölisest vallandada 30. Peeter Suure merekindluse komandant, kellele allus ka Tallinna ümbrus, andis käsu hävitada Saku õlletehase varud. Nii lasti jõkke voolata umbkaudu 60 000 pange käärivat või laagerduvat õlut. Aasta lõpul koondati veel 12 töötajat.

Saku õlletehase aktsiaseltsi juhatusse kuulnud Valerian Baggo, Robert Schulmann ja Paul Scheel kutsusid 1919. aasta detsembri lõpupäevil kokku aktsiaseltsi peakoosoleku, et arutada tehase taasregistreerimist, nagu seadus ette nägi. Märtsis 1920 esitati kaubandus- ja tööstusministeeriumile taotlus registreerida õlletööstuse aktsiaselts. Rahaminister andis nõusoleku 10. mail. 14. jaanuaril 1921 ilmus valitsuse kauaoodatud otsus: “Lubada aktsia seltsidele “Saku õllevabrik” ja “A. Le Coq”, nende päralt olevaid õllevabrikuid õlle valmistamiseks korda seadida ja neis õlletegemist alata peale sellekohaste seaduste kinnitamist.”

3. juulil 1923 suri lühikese haiguse järel Saku õlletehase edenemist aastakümneid sihikindlalt juhtinud Valerian Baggo. Ta sängitati Kopli kalmistule, mis likvideeriti 1950. aastate algul. Valerian Baggo järglaseks sai suurte kogemustega Roman Andreas von Antropoff (1867–1953). Ta oli töötanud Peterburis õlletehase laboris ja tegi järgnevalt edukat karjääri, tõustes Peterburis suure Bavaria õlle- tehase direktoriks. Antropoff oli Saku tehase eesotsas aastatel 1922–1925. Aktsiaseltsi tööstuslik-äriline juhataja oli 1920. aastate algusest Hans Neufeldt, kes töötas erinevatel juhtivatel ametikohtadel ligi kaks aastakümmet. Ta lahkus ametist veidi enne 1940. aasta pöördelisi sündmusi, siirdudes Saksamaale.

Enneolematu reklaam
Kõik varasemad reklaamid ja riimvärsid kahvatusid 1933. aasta veebruaris ja märtsis korraldatud ameerikaliku reklaamikampaania ajal. Viljandi eralendurite Ulrich Brasche ja Heinz Ungern-Sternbergi piloteeritud sportlennuk tiirutas üle-eestilise ringlennu ajal paljude väikelinnade kohal, nagu Mõisaküla või Sindi, loopides alla kahe ettevõtte reklaamlehti. Lennukikorpuse alla aga oli suurte tähtedega maalitud “Saku õlled”. Selleaegne lennuk lendas õige madalalt ning küllap jätkus uudistajaid, sest paljud polnud oma ihusilmaga lennukit varem näinudki.

Tööliste palgad Saku õlletehases olid sel ajal 40–50 krooni piires, mis vastas enam-vähem töömehe keskmisele palgale. Tehas maksis töölisele teatud ajal osa palgast välja iga päev tasuta kahe liitri õllena, mida ei võinud töölt vallandamise hirmus edasi müüa.

Töölistel oli lisaks prii korter (enamasti köök ja tuba, mõnel perel ka kaks tuba), tasuta küttepuud (kümme ruumimeetrit aastas koos veoga) ja elektrivalgustus tehase dünamomasinast. Tehas tagas töömehele peenramaa elamu lähedal, samuti pool vakamaad kartuli ja muude põllusaaduste kasvatamiseks. Tehas andis töölisele päevas ühe pange õlleraba seasöödaks. Ühissealaudas talitasid tööliste naised. Mitu töötajat oli ametis pikki aastakümneid: näiteks õllemeister Johannes Sülluste töötas selles ametis koguni alates 1882. aastast kuni surmani 67-aastasena 1931. aastal, linnasekasvataja Villem Vöö tuli tööle 1913. aastal ning siirdus tehasest pensionile 1958. aastal.

Õllesõõm saksa sõduritele päästis tehase
1940 okupeeris Punaarmee Eesti territooriumi. 17. juunil keelati alkoholimüügi seaduse ja siseministri otsusega kolmeks päevaks alkohoolsete jookide, sealhulgas õlle müük Tallinnas, Nõmmel, Tartus, Pärnus, Valgas, Narvas ja Petseri linnas ning maakonnas. Tallinnas toimus 21. juunil Punaarmee üksuste toel kommunistlik võimupööre. Uus riigivolikogu kuulutas 21. juulil 1940 välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV), millest 6. augustil sai Nõukogude Liidu uus liiduvabariik.

9. septembril 1940 moodustati Tallinna laos ja Saku õlletehases nõukogulikud ametiühingud ning valiti ametiühingukomiteed. Selleks kutsuti töölised koosolekule, kus kirjeldati ametiühingute tegevust Nõukogude Liidus. Manati tehase senist juhtkonda ja kukutatud kapitaliste, kiideti nõukogude korda ja seltsimees Stalinit, ürituste lõpul lauldi üheskoos “Internatsionaali”.

22. juuni varahommikul 1941 ründasid Saksamaa väed Nõukogude Liitu. Augusti teisel poolel lähenes rinne mitmest suunast Tallinnale. 25. augustiks oli Punaarmee taganenud Keila 
jõe — Saku joonele. Saksa väeüksus hõivas Saku 
alevi, sealhulgas õlletehase täiesti ootamatult:
 veel hommikul anti pealinnast korraldus laadida
õlletehase laos olev oder raudteevagunitesse ja
viia Tallinna sadamasse. Sakus alustati laadimistööd, kui äkki märgati, et tehase territooriumile on vaikselt sisenenud esimesed Saksa sõjamehed.