Kas Inglismaal on anonüümsem elada?
Palju.

See meeldib?
Kui tahad õhtul teatrisse või heasse restorani minna, siis ei meeldi, sest tuntud inimestel on sisse pääseda lihtsam.

Aga üldiselt meeldib väga. Võin ükskõik kus käia ja ükskõik mida teha, kedagi ei huvita! Olen üks miljonite seas. See on vabastav tunne.

Mul sai Eestis ikka suhteliselt kõrini, kui pidevalt küsiti, et mida sa õhtuks sööd, kellega koos hommikul ärkad jne. See oli üks põhjusi, miks tahtsin siit ära kolida.

Eestis on ikka nii, et inimesed ütlevad "Solaris", "kontserdid", "ärimees"... Seal olen alustav filmirežissöör, hing puhkab.

Eestis kuulsin ühes ringkonnas, et ah, mingi ärimees teeb filmi. Mõtlesin, et peaksin sellele inimesele saatma meili, et ta loeks Konstantin Stanislavski biograafiat. Too oli edukas Vene ärimees, kellel ühel hetkel sai ärist kõrini ja ta hakkas tudee­rima ja praktiseerima lavastamist.

Sul on endiselt Eesti pass?
Jah. Pärast seda, kui parlamendis kooseluseaduse rakendusaktid riiulisse pandi, läks küll süda täis ja mõtlesin, et kolin siit ära, hakkan Inglise kodanikuks, viin ka oma investeeringud ja maksud sinna. Aga siis sain aru, et see oleks vale. Et see oleks lapsik reaktsioon.

Tuleb pigem ise kaasa aidata, et asjad muutuksid.

Lõpuks võetakse ka rakendusaktid vastu. Need ei võta ju kelleltki midagi ära, aga mõne inimese teeksid õnnelikumaks.
Täpselt. Minu meelest on see ilmselge. Aga kahjuks... ma ei teagi, milles on asi: kas meie ühiskonnas või poliitikutes.

Ma ei ole väga veendunud, kas keskmisel eestlasel on suurt vahet, kas Marju ja Tiia kasvatavad koos last või mitte. Nende elus peaks olema ikka palju olulisemaid ja tõsisemaid muresid.