Hea küll – mitte just täpselt see, aga kahes Bondi filmis figureerinud Lotus Esprit ja Esprit Turbo edasiarendus ja veel koguni Ameerika variant, nii et seda vingem! Seda vingem!
Täna ei vaatle me mitte tutt-uut autot, uudismudelit, nagu tavaliselt, vaid midagi väga erilist. Ja seda põhjusel, et mina polnud seda autoharuldust varem üldse oma ihusilmaga mujal näinudki kui fotodel ja Bondi-filmides. Aga nüüd on paar sellist ka Eesti registris ja ühe õnnelik omanik autot meile tõelise džentelmenina ka proovida andis!
On ju ammu teada tõsiasi, et Bondi-filmipublik saab näha uusimaid tehnikavigureid ja autosid, mis veel autopubliku ette ilmuda pole jõudnudki. Nii nägi ka Bondi-fänn juba 1977. aasta filmis «Spioon, kes mind armastas» seda vapustavat valget superautot, mis lõpuks lausa kahekohaliseks allveelaevaks muundus ja bondiaana ülejärgmises filmis «Üksnes teie silmadele» aastal 1981 õhku lendas. Kuid siis tõi hr. Q Jamesile juba uue mängukanni, punase Lotus Esprit Turbo.
#end#
Kandilise ajastu laps
Kunagi tundusid mulle mingid 1970ndate jõhkralt kandilised autod vastuvõetamatult inetutena, kuid nüüdseks olen neist kõige kandilisemaid lausa jumaldama hakanud. Lotus Esprit ongi just sellise kandilisuse ajastu laps. 70ndate alguses läksid ka Colin Chapmani toodetud vormelid aina teravamaks ja rehvid uskumatult laiadeks - oli selliste Lotuse tiimi F1-meeste kõrgaeg nagu Mario Andretti (Lotus 77) ja Emerson Fittipaldi (Lotus 72). Sõiduautodest (Lotuse tootmisprintsiipidest ja ajaloost vt. 2009. a 26. mai Kroonikast) tuli Lotuselt samal perioodil välja veidi veider Elite (tüüp 75) aastal 1974 ja aasta hiljem Eclat (tüüp 76), mis meenutas kergelt meie nõukaaegseid isetehtud autosid...
Aga siis saabus aasta 1976 ja ilmselt sel ajal toimunud Bondi võtted saidki endale selle Ital Designi stuudio ninamehe Giorgetto Giugiaro disainitud, sellele ajale tüüpilise ninaga sportauto (tüüp 79). Sama nina võime näha ka 70ndate alguse Ferraridel, Dino 308 GT-l ja 208 GT-l, ja üsna sama on juba ka külgvaates Ferrari 512 BB - akende joont just pean silmas. Ja miks mitte panna kõrvale ka sellised superelukad nagu 1978. aasta Lamborghini Countach või prototüüp Bravo ja veel ka 80ndate algusest Lamborghini Jalpa! Lotus Esp-riti ideeautoks võib aga pidada hoopis 1971. aasta Torino autonäituse sensatsiooni, samuti Giugiaro meistriteost Maserati Boomerang'i. Maseratil jäi ta välja toomata, Colin Chapman tegi ära, sest nad juhtusid näitusel kokku ja loomulikult tekkisid mõtted ja loomulikult need mehed tegid ka mõtted teoks!
Vaadake nüüd Boomerangi, võrrelge ja tänagem siis vaid autode jumalat, et see imetegu Inglismaal tõeks sai! Aeg oli tookord üpris segane ja auto tuli tootmisse esialgu Lotus Europa Twin-Cam raamil ja koostes kasutati detaile nii siit kui sealt, käigukast näiteks sellises kummalises koosluses nagu Citroën Maserati SM. Olgu ette ära öeldud, et V8 on saanud oma viiekäigulise manuaalkasti aga juba hoopiski Renault't. Neid Esprit‘ erinevaid variante hakkas tulema kui Vändrast saelaudu, iga paari-kolme aasta tagant jälle uus «tüüp», kuid siiski praktiliselt sama välimusega. 1987. aastal disainis Lotuse uus mees Peter Stevens kandilise auto voolujoonelisemaks. Uuendus võeti väga soojalt vastu ja see kasvatas müügiedu. Stevensi tuntumatest kujustustest võib kindlasti nimetada Jaguar XJR-15, McLaren F1 ja Subaru 555 WRC Impreza'sid. Aga sellegi, uuendatud Espriti puhul näen ma taas kord kerget sarnasust 1985. aasta Ferrari 328 GTB ja miks mitte ka juba 1990. aasta Lamborghini Diabloga! Jah, seda vanade Ferraride-Lamborghinide sarnasust oletan ja pakun välja ju loomulikult vaid fotosid uurides, kuid neile imeautodele niivõrd sarnane Lotus Esprit V8 on siin, ja täies elusuuruses!
Väikeste veidrustega
Esprit V8 disainis veel kord üle Julian Thomson. Mudeli sünniaasta on 1996. Ja ta on ilus. Juba omaaegses Esprit V8 reklaamprospektis on tema just sellist hõbehalli tooni nagu meil täna, ehk siis üks kompanii poolt parimaks variandiks pakutu. Samas on auto jätkuvalt täis veidrusi, mis aga tema eksootilisust vaid rõhutavad: muigama paneb käsipiduri kang, millist varem pole näinud: selle tõmbad vasaku käega otse oma vasaku jala ette. Kui nüüd aga väljuda soovid, saab kangi lõdvalt alla tagasi lükata, jalust ära nii-öelda! Aga käsipidur jääb peale! Maha saab ta ülemisse asendisse tagasi tõmmatult korraks veel pöidlaga nuppu vajutades, veel kangi ülespoole tõmmates ja siis uuesti alla vajutades. Ja kui autol on klaaskatus, mis tagaservast luugina avaneb, ja kui see avatud on, siis ei tohi avada samaaegselt mootorikatet - servad kattuksid just seevõrd, et klaasluuk puruneks kindlasti. Klaaskatust on aga võimalik ka päris eemaldada ja pakiruumi ära panna. Ja eraldi mainimist vajab ka esimese pakiruumi luugi avamine - kusagilt armatuurlaua alt pimesi kobades leiate peene traadi, nagu keemilise puhastuse riidepuu. Seda tõmmates klõpsab luuk lahti. Kuid kui tahate luuki uuesti sulgeda, ei piisa selle kinnisurumisest, vaid «riidepuu»-konks tuleb ka veel uuesti tagasi lükata... Vastasel korral hüppab sportautolikku kiiret sõitu proovides esiluuk kindlasti tuulega uuesti lahti. Õnneks ei avane ta vastu esiklaasi... 2/3 Inglismaal toodetud Esprit'dest on eksporditud USAsse ja sealsed müügimehed nüüd muhedalt nende superautode vigureid tutvustavadki ja lisavad kindlasti juurde, et vaat, just selle pärast me neid eksootideks kutsumegi!
Ülbelt laiad rehvid
Salongis on Euroopa ja Ameerika variandid pisierinevustega armatuurlauas. Nahksisu on eksklusiivne Connolly-nahk, sellega on üle tepitud ka armatuurlaud ja kuigi nahk on saanud korduvalt hooldust, hakkab see ikkagi varsti nagisema ja kägisema kui vanaisa nahkmantel. Kuid seegi on vaimustav ega ole võrdne tavalise eaka auto salongi klobisemisega ja krägisemisega, vaid on samuti kihvt, samuti eksklusiivne!
Kuigi Esprit V8 on madal nagu Lam-borghinid või Ferrarid, on selle imemadala auto salongis nähtavus vapustavalt hea ja seda igale poole! Hea küll, kui liigselt ettepoole küünitad, on loomulikult otsmik vastu päikesevarje. Vaid üle vasaku õla küünitades on ees oma istme peatugi ja vasak taganurk jääb pimedaks, kuid isegi tahavaatepeeglis ei sega ka suur antitiib väljavaadet mingilgi määral! Istumine on muidugi sama madal, sama «asfaldi peal» nagu vormelites. Vormelid tulid juba siis meelde, kui selle madala looma tagarattaid silmasin - 285/35!!! Ülbelt laiad rehvid! Kindlasti «loeb» selline masin liiga hästi meie maanteede pikirööpaid ja kindlasti tahab ka vedrustus saada häid teid, aga kui te need leidnud olete, pakub Esprit V8 teile fantastilist sõidunaudingut lisaks sellele, et olete stiili, klassika ja ajaloo keskel! Ja selles tuhinas ei saa mina küll aru, et käiguvahetusega mingeid ekstsesse tekiks, pigem tuleb ikka tähelepanu siduril hoida, kuid see on ju niivõrd võimsate mootorite puhul iseenesestki mõista, et teda libistada mingilgi määral ei või. Aga minek on ühe 13 aasta taguse masina kohta vapustav! Kui esialgselt, 34 aastat tagasi, kiirendas esimene, 160hobujõuline Esprit nullist sajani 6,8 sekundiga ja tippkiirus oli 221 km tunnis, siis 1980. aasta edasiarendus, 210 hj Turbo tegi sedasama juba 6 sekundiga ning lõpetas 245 km/h juures, siis tänane prooviauto on juba hoopis teisest puust: 0-100-ni muljetavaldava 4,9 sekundiga ja kuigi USA/Euroopa kaksik-spidomeeter näitab maksimumiks lausa 330, on tegelikkus 282 km/h ja seegi arv on juba väga tõsiseltvõetav, kui vaadata veel kord autot, mis kartautolikult pisike...
Sestap on Lotus teinud just Espriti baasil ka veel eriseerialisi võidusõidumasinaid, nagu 1990 aastal Esprit X180R (tüüp 105) ja aasta hiljem X180R1 (tüüp 106). Esimest toodeti 2 autot, teist 3. Esimesest lisaks küll ka 20 tänavaversiooni eriseeria isendit. Kokku on aga V8-t toodetud vaid 1237 autot. Needki tõigad vaid kiidavad takka, et tegu on erilise autoga, ehk nagu selle V8 uhke omanik väga tabavalt ütles - auto-essentsiga! Veel kord suured tänud, ja ikka hr. Chapmanile ka selle essentsi eest. Chapmani perekonna moto oli muuseas: Crescit sub pondere virtus! (Ebaõnnes edeneme!) Olgu siis tänatud ka need Colin Chapmani ebaõnne hetked, mis sellise õnnestumise meile kinkisid!
