Meelis Kapstas: Üheslaulmine pühkis kui sahmakas vihma eesti nägudelt ja hinge pealt tigeduse

Kroonika ajakirjanik Meelis Kapstas kirjutab sellenädalases ajakirjaveerus, millised tunded valdasid teda pärast Üheslaulmist ja meenutab sedagi, kus tema 1991. aasta sündmuste ajal viibis.

Meelis Kapstas kirjutab:

Ja jälle õnnestus meil meie-inimeste imet korrata! Ühist ülevusetunnet ehk isegi endis ületada. Naabrid Soomes või Lasnamäeltki imestavad nagunii, et meil, eestlastel lakkamatutest laulupidudest ka küllalt ei saa.

Üheslaulmise pidu pesi jälle meid korraks puhtaks. Pühkis kui sahmakas vihma eesti nägudelt ja hinge pealt tigeduse, mis sinna laulupidude vahepeal kobrutama kogub. Üheslaulmise ekraanisuurenduses paistis – mu meelest küll rohkem kui eales varem, et Eesti inimesed on ilusamad, rõõmsamad, õnnelikumad, iseendaga sisimas rahujalal ja oma eluga paremal kindlamal järjel kui eales varem.

Eesti hulludest 1990ndast peale on minul küll eestlasena eestlaste hulgas elades pahatihti olnud tunne, et oleme kui tara tagant vabalt koplisse jooksma pääsenud kari, kes sisimas purevat alaväärsust ja ebakindlust peidab ekstra ülbe näo ja agressiivse käitumise taha. Üle veerand sajandi vabana on meil aeg tõusikmatslikkuse faasist välja kasvada. Jõudmaks rahvana sisemise väärikuse ja soliidsuseni, mida olen kadedusega vaadanud reisidel Soomes, Rootsis või Kreekas nende rahvaste igapäevaelu ja käitumist jälgides.

Vastates Eesti iseseisvuse taastamise päeva küsimusele – kus viibisite teie augusti 1991 otsustavatel murrangupäevadel…. Mina häbenesin Päevalehe teatritoimetajana kultuuritoimetuse toas. Vaid napilt kuu varem olin saanud selle, oma elu esimese töökoha. Nii et esmaspäeva varahommikul, kui raadio teatas putšist Moskvas ja hiljem Eestisse sisse veerenud tankidest, oli mul egoistlik hirm: kas saabki otsa, nii väheks mul seda unistuste ametit oligi…!? Toimetusse Pärnu maantee Ajakirjandusmajas kohale jõudes tundsin end tarbetult ja kohatult. Uudistereporterite vahel, kes hasartselt jooksid, tõid toimetusse eluolulisi rindeteateid, ümberpiiramiseks valmistuvate tele- ja raadiomaja ning teletorni ümbert. Kadestasin nende rindemehelikult bravuurikat võllahuumorit. Häbenedes lükkasin kultuuritoimetuse toa ukse koomale ja istusin seal vaikselt kui hiir kirjutada kokku arvustust Endla teatri külalisetenduste nädalast Tallinnas. Oligi nii, et kui kahurid kõnelevad, siis… polnud muusadel ühtäkki enam mingit tähtsust.