Milling kirjeldas grammatikavigadest kubisevas lahvatuses kolme aasta tagust olukorda, kus Vana Baskini teatris oli parasjagu käimas oluline hetk — kahe tegelase vaheline tüli sai lahenduse. “Paus. Paus, mis tavaliselt kannab, sest publik hoiab hinge kinni. Ja näitlejad ka, kuni sekkub imik! Väääääääääää! Palju õnne, näitlejad. Palju õnne, publik. Hetk on rikutud. Hetk, mida tahtsimegi publikuni tuua,” nuriseb ta.

Millingul on näiteid veelgi: “Minu üks ärevaimaid hetki laval oli Lohusalu etendus, kui keset stseeni kakerdas lava ette üks 3-4-aastane laps ja hakkas huvi tundma põrandaprožektorite vastu. Nende temperatuur on aga umbes 400 kraadi. Olin laval, rääkisin teksti, aga mõte töötas hoopis, et millal sööstan tema kätt ära võtma ja katkestan etenduse. Lapsevanem ei sekkunud, vaid oli esireas ja vaatas, kuidas nunnu askeldab!”

“Ma olen näinud laval koeri, kes sugu teevad, ma talun ka joobes inimesi publikus, aga lapsed on vanema vastutus! Kui te toote oma 7-aastase lapse etendusele, mille plakatil olev kiri soovitab tulla alates 16.eluaastast, on see teie probleem. Tema vähemalt oskab vaikida. Kui toote etendusele imiku, on see meie kõigi probleem — näitlejate ja publiku. Mina näitlejana tajun publiku nö „vastuvõtlikkust“. Kui seda segab röökiv imik, siis lohistame kuidagi selle etenduse lõpuni, aga see ju ei ole publiku vastu aus! Nende kõigi vastu, kes on pileti ostnud. Palun ärge tooge imikuid teatrisse! Te ei tee ju seda talvel teatrisaalis, miks siis suvel peaks? Nukuteater pakub head valikut kõikidele vanustele.”

Teksti on loetavuse huvides märkimisväärselt toimetatud.