Kristiina Heinmets-Aigro noorusaja gängidest: kaasnesid vägistamislained, ise pääsesin, aga üks mu lähedane mitte
Miss Estonia 1997 Kristiina Heinmets-Aigro meenutab õõvastavaid aegu oma noorpõlvest kodukohas Lasnamäel, kus gängiliikmed olid piirkonnas elavad tüdrukud omavahel ära jaotanud ja vägistamised enesestmõistetav normaalsus…
Kristiina Heinmets-Aigro (40) soovib, et ühiskonnas naisi rohkem austataks ja väärtustataks. Oma pilkupüüdvalt kauni välimuse tõttu on ta pidanud kõige ilusa kõrval siiski kogema isegi hirmu vägistamise ees ja alavääristamist.
Sa mainisid, et sinu noorpõlves olid Lasnamäe gängid kodukandi majade tüdrukud justkui sildistanud. Mis toimus?
Lasnamäel ja ka muidugi teistes linnaosades olid kunagi tavapärased erinevad kuritegelikud grupeeringud. Seal üles kasvades oli loogiline, et kohalike majade tüdrukud olid nende gängide liikmete vahel jaotatud nii, et me ise seda ei oodanudki. Aastaid hiljem sain ma näiteks kuulda asjadest, millest toona mõeldagi ei suutnud. Elades koos oma abikaasaga, oli veider ja õõvastav teada saada, et olin hoopis kellelegi teisele välja valitud.
See oli 90ndatel normaalne ja sellepärast kannatasid nii mõnedki. Mind päästis enese teadmata noorena see, et läksin enda abikaasaga kokku juba 21aastaselt, mistõttu jäeti mind sellest seltskonnast kuidagimoodi välja. Eriti õõvastav on asjaolu, et sellega kaasnesid ka vägistamislained, mida juhtus tihedamini, kui oleksime osanud ettegi kujutada. Sellest räägitakse alles täna ilma valehäbita.
Sa pääsesid vägistamisest üsna napilt?
