Marina Kaljurand poja traagilisest kaotusest: see on nagu nuga, mis vahel pöörab

"Meie perel oli väga suur õnnetus, meie kõige vanem poeg sai surma. Kaisal oli tegelikult vanem vend," rääkis Marina Kaljurand Vikerraadio saates "Käbi ei kuku".

Ken oli perekonna esimene laps, ta elas seitsmeaastaseks. "See oli õnnetusjuhtum, me kaotasime ta samal päeval, kui Eesti sai iseseisvaks, 20. augustil 1991."

Saatuslikul päeval oli Ken koos teiste poistega pooleliolevale ehitusele mängima. "See ehitus ei olnud ärapiiratud, poisid turnisid, talle kukkus kivi peale. Ta jäi suure, raske ploki alla ja sai kohe surma," rääkis Kaljurand.

Naine tunnistas, et perekond on selle teadmisega elanud väga kaua. Alles nüüd suudab ta sellest nii rääkida, et ei puhke ise samal ajal nutma, kuid teekond on raske olnud.

"Kui meil ei oleks olnud Kaisat, ma ei tea, mis oleks saanud. Ja siis mingi hetk mõned aastad hiljem sa tunned, et sa juba naeratad, siis sa räägid ja siis sa rõõmustad. See kõik võtab aega," lausus Kaljurand.

"Sa elad alguses tund korraga, päev korraga. Otsid elu mõtet. Õnneks oli meil siis Kaisa," rääkis Kaljurand sellest, et eluga edasi minemine pärast lapse kaotust on ränk katsumus.

"Nüüd me oleme jõudnud nii kaugele, et ma saan sellest rääkida nii, et ma ei nuta, aga ma ei unusta seda mitte kunagi ära. See tunne on mul kogu aeg südames, ta on nagu nuga. Vahel ta pöörab ja vahel ta ei pööra ja vahel võin ma nutta löristada. Tema oli meie kõige vanem poeg ja selleks ta jääb," sõnas Kaljurand.

Kaljurand tõdes, et tegemist oli tema elu kõige raskema sündmusega. "Mina ei ole vaadanud mitte ühtegi pilti ja mitte ühtegi videot. Ma ei ole siiamaani suutnud seda sahtlit lahti teha ega mitte midagi puudutada."

Pärast õnnetust oli Kaljurannal väga palju küsimusi ja ta otsis abi nii kirikult kui ka professionaalidelt.

"Ma käisin psühholoogi juures, ma ei saanud sealt abi - psühholoog nuttis ja mina lohutasin teda. Ma püüdsin minna kirikusse, kus mulle öeldi, et vanemate patud nuheldakse lastele - ma ei saanud sealt lohutust. Lõppude lõpuks see, kuidas ma lohutust sain ja kuidas ma edasi läksin, oli tänu Kallele," ütles Kaljurand.

Kuula kogu saadet allpool!