Tartu laulupeo värsivoog: Jannsen ja Jakobson

16. mail tähistati Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva. Tema läbisaamine Carl Robert Jakobsoniga oli teatavasti keeruline. Tartu laulupeo värsivoog pakub omapoolse nägemuse sellest, milline oli nende omavaheline olukord enne esimest üldlaulupidu.

Lugu sellest, kuidas Jannsen ning Jakobson olid nagu sukk ja saabas, kui korraldati esimest laulupidu.

Jannsen ja Jakobson

Jannsen ja siis Jakobson –
kumb neist Andres-Pearu on?
Ühele kui miski meeldis,
teine seda küll ei seedind,
vastulause kirjutas,
sõnadega virutas.

Ühel leidus jõudu-tahet,
teine aga leidis – vähe!
Proovis üks laveerida,
teine soovis kraagelda,
kuigi see neid ühendas –
eestlastest et rahvus saaks.

Jannsen tegi algust teoga,
lehe ja siis laulupeoga.
Jakobson see ussitas –
valus sakste matkija!
Ise Kurgjal asutas
talu nagu mõisa ta.

Igatahes Jakobson
leidis, et see mage on,
kui on sakste laulud kavas
eesti keeles sõnadega –
saksa pidu eesti keeles
külvab kadakluse seemet!

Jannsenit ja komiteed
küllap üsna häiris see,
siiski otsustasid nad
samas vaimus jätkata,
kuskilt peab ju algama,
kui ei ole valida.

Sest on eesti rahvus veel
pisut lapsekingades –
heliloojaid on meil napilt,
saksa laulud tulgu appi.
Saagu eesti keeles sõnad,
tuntud viisid uued kõlad.

Eesti algupärandeid
kavas oli kaks vaid neid,
heliloojaks Kunileid,
sõnad Koidula neil treind,
tänaseni teame neid,
aeg nad klassikuteks teind*.

Mille peale Jakobson
näitas, mis on eesti jonn –
siis kui toimus laulupidu,
püsis tema omas kodus
ega läinud vaatama,
mis sest välja tuli ka.

* - Siinkohal väike küsimus, et mis laulud olid need? Õige vastus palun pane kirja kommentaarisse.