„Tol ajal olin väga armunud ühte Belgia noormehesse ning seetõttu tunduski Belgia õige valik. Nüüd oleksin ma kindlasti valinud juba midagi muud, midagi eksootilisemat,“ naerab ta.

Sandra meenutab ühtlasi, kuidas ta katoliiklikusse kooli õppima sattudes oli Eestist kaasa toodud vabamate elukommetega pidevalt õpetajatel pinnuks silmas. "Jäin koguaeg hiljaks ning sain omale suuri punaseid templeid päevikusse. Hilinedes oli niigi piinlik, aga siis pidid veel paluma ka, et sind kooli sisse lubataks,“ räägib ta.

Väga range oli ka Sandrale sattunud vahetuspere: "Õhtul kell kuus oli õhtusöök ja kõik pidid kindlalt kohal olema. Elul ja tegemistel oli selline kindel struktuur."