Uusküla tunnistas "Õhtus!", et peale lapse sündi oli elu muutus ikka tunduvalt suurem, kui ta arvanud oli. "Unetud ööd ei ole mulle enam võõrad ja lapse jonnid ning nutud jne."

Lauljanna meenutab, et alguses oli pisikese ilmakodanikuga päris raske harjuda. "Just see elumuutus. Kui sa oled enne harjunud uksest välja minema täpselt siis, kui sa ise tahad ja on tunne, siis nüüd peab arvestama oma väikse beebikese vajadustega. Tema uneajad, tema söögid, kõik. See ei ole meelakkumine."

Ometi korvavad pisikese poisi rõõmustamised ka ema raske vaeva. "Samas, ikkagi, see väike naeratus, mis seal tuleb, see korvab kõik selle raske, mis selle kõrval on."

Kuigi Uusküla tõdeb, et laps on tõesti hea iseloomuga, siis oma nõudmisi tal ikkagi jagub. "Kui on jonni, siis on ikka täiega jonni, seega poisil iseloomu on."

Nüüd mõistab lauljanna ideaalselt, miks öeldakse, et ema ja laps õpivad alguses üksteist tundma. "Sa peadki tegelikult oma last tundma õppima. Temale on see maailm uus, sinule on tema uus, kuidagi peab koos toimetama. Praegu tõesti, kui on jonn, siis ma saan selle jonni palju kiiremini maha rahustatud ja kui on mähkmevahetus, siis saan ka selle kiiremini tehtud."

Veidi enne lapse sündimist võttis Uusküla oma perre ka koera, kelle armukadedus alguses veidi muret tekitas. Poja esimese kuu veetis koerake hoopis lauljanna ema juures, kuid hiljem selgus, et beebide omavaheline tutvustamine nii keeruline ei olegi. "Hakkas hoidma hoopis. Ei olnudki sellist asja, et oleks armukade. Nüüd hälli kõrval vaatab teda ja ma räägin talle, et poiss on suurem tita kui tema, et tema peab nüüd valvama, on suur vend nüüd."