"Ma arvan, et kust see kõik on alguse saanud, oli see et mulle üldse ei meeldinud olla mina ise ja tänu sellele ma siis arvatavasti püüdsin teiste naha vahele pugeda või end teistena ette kujutada," rääkis Kaljuste "Vikerhommikus" armastusest näitlemise vastu.

"Lasteaedades ma oli pigem viimane kuusepuu või seenemikk kuskil lõpus. Selles oligi asi, et ma olin väike paks tüdruk ja siis ma nägin, kuidas neid ilusaid tüdrukuid pandi Pöial-Liisideks ja lillekesteks ja siis ma vaikselt kodus peegli ees tegin ka Pöial-Liisit," meenutas Kaljuste aega, mil kõik teised lapsed tundusid ilusamad, paremad ja huvitavamad.

Keskkoolis kasvas tema armastus näitlemise vastu veel. "Keskkoolis me pidime mingeid eeskavasid tegema. Iga lend pidi tegema ühe programmi, kus õpilased selle ise tegid ja välja mõtlesid. See oli nii äge, et sealt edasi kasvas see soov suuremaks," sõnas Ülle Kaljuste.