Ärevushäired ja paanikahood - kaasaja ühiskonna haigused, mida ei pea kannatama!
Minu esimesed kokkupuuted ärevushäire ning paanikahoogudega ulatuvad umbes 6 aasta tagusesse aega. Mäletan selgelt esimest korda, kui tundsin tugevat pearinglust ja oleksin peaaegu minestanud ning mulle kutsuti kiirabi. Ma ei mõistnud, mis minuga toimub ja arvasin naiivselt, et ehk surengi nüüd ära. Tol korral arvati, et ma olen lihtsalt üle õppinud, aga kui sellised olukorrad korduma hakkasid, otsisin abi psühhiaatrilt.
Enne seda käisin kõikvõimalikes tervisekontrollides, näiteks astma- ja allergiatestidel, südame tööd kontrollimas, käisin isegi ninast polüüpe kõrvetamas, kuid miski ei paranenud ning midagi ei leitud. Olles tol ajal alles 12-13 aastane, ei osanud ma arvatavasti enda olukorda küllalt täpselt kirjeldada ja rääkisin hingetohtrile lihtsalt midagi kokku, et kabinetist võimalikult kiiresti pääseda. Ma nimelt ei osanud ennast veel võhivõõrale inimesele avada ning tundsin ebamugavust.
Sain naistepuna kapslid - looduslik ravim, rahustava toimega. Võtsin neid mõned kuud, kuid need aitasid väga vähesel määral. Uuesti arsti poole pöördudes, sain juba retsepti antidepressantidele, nime poolest Zoloftile. Seekord polnud juttu enam kuudest, vaid aastatest. Võtsin neid teatavate vahedega 3 aastat.
Kõik oli justkui korras, võõrutasin organismi tablettidest ning elu oli taas lilleline. Kuid aasta-poolteist hiljem algas kõik uuesti ja tugevamalt. Suundusin peale põhikooli lõppu gümnaasiumisse, eks selline keskkonnamuutus andis ka oma tõuke. Terve 10. ja 11. klassi kannatasin nö vaikides, ei pöördunud arsti poole, lootusega, et ehk läheb ikka ise üle.
Kahjuks seda ei juhtunud ning nüüd, olles lõpuklassis, pöördusin taas psühhiaatri poole. Selleni viis üks olukord koolis, kui mul esines senini kõige tugevam ärevushoog. Siis mõtlesin, et aitab, enam nii ei saa! Kevadel on vaja kool lõpetada ja sügisel täiesti iseseisvat elu alustada, aga nii see kindlasti juhtuda ei saa.
Oskasin tänu arsti suunavatele küsimustele oma olukorda täpselt kirjeldada, sümptomeid välja tuua: pearinglus, ebareaalsuse tunne, surmahirm, vahel kerge lihasvärin, minestamise tunne, negatiivne mõtteviis, erinevate tunnete ja emotsioonide kiire vaheldumine, väsimus, tahtejõuetus, hingamisraskused, mõnel määral ka unehäired. Sain taaskord antidepressandid, seekord veidikene tugevamad. Sain teada, et mu ajus on serotoniinitase madal ja selle tõttu tekivadki nood häired. Siinkohal mängib muidugi rolli ka pärilikkus, nimelt mu mõlemad vanemad on nooruses sama haigust põdenud. Tundsin kohe pärast esimest seanssi psühhiaatri juures, kuidas mul kergem hakkas, ehk oli siis selline tühjaks rääkimise vajadus, sest sellist haigust põdevat inimest on teistel raske mõista.
Psühhiaater suunas mind veel edasisele konsultatsioonile psühholoogi juurde, millest on väga suur abi olnud. Ta on mulle just kui usaldusinimeseks muutunud, kes tunneb mu olukorda ning aitab mu probleemidele lahendusi leida. Lisaks tablettide võtmisele, teen korrapäraselt ka psühholoogi poolt soovitatud hingamisharjutusi ja hirmumõtete ohjamist, millel on tunnetatav ja kohene toime. Abiks on ka mu pere ja lähemad sõbrad, kes minu olukorrast teavad, nad on toetavad ja abivalmid. Usutavasti pean tablettide võtmist veel mõnda aega jätkama, kuid võtan neid rõõmuga, sest tean, et saan mind aastaid piinanud ja õiget elu elamast takistanud haigusest lõpuks lahti!
Selline on minu lugu, millega tahaksin kõiki noori (ja ka vanemaid loomulikult) julgustada mitte kannatama, vaid abi otsima ja mitte kartma end hingearstile avada - see on ju lõppude lõpuks tema töö ning Sina pole mitte esimene, kellel selline mure on. Uskuge mind, kuna olen ise selle teekonna läbi teinud ja kirjeldamatult hea tunne on sellest lõpuks vabaneda. Milleks jääda elust kõrvale? :) Loe lisaks: www.paanikahaire.ee
