Kuidas keel meid targaks teeb

Umbes aastaselt hakkavad lapsed ütlema oma esimesi sõnu. Samal ajal teevad nad ka esimesed sammud. Eriti kiire on selles vanuses aga laste vaimne areng. Just see, et laps hakkab keelt omandama, ongi sellise kiire arengu põhjus.

Keel annab võimaluse suhelda ehk saada sotsiaalselt targemaks, keele abil saab üha rohkem uusi teadmisi ja keel õpetab ka abstraktselt mõtlema ehk maailma liigendama ja tähistama ning süsteemina tajuma.

Lastekeeleuurijad on kaua aega arvanud, et kognitiivne areng käib keelelisest arengust ees ja tingib keele omandamise. Uuemad uuringud ütlevad aga, et pigem toimub areng justkui mööda ringi või spiraali – kognitiivne areng võimaldab küll keelelist arengut, samas soodustavad mingid omandatud keelestruktuurid (sõnad või väljendid) lapse kognitiivset arengut, nt mingi nähtuse mõistmist.

Kui omandatakse kaks erinevat, aga mingis mõttes sarnast keelendit (hüppama ja hüplema), paneb see mõtlema, kas ka need tegevused või nähtused ise on erinevad – ning nii arenevadki tajumehhanismid.
Kui laps omandab eesti keele kaudse kõneviisi vormi (ta olevat läinud), hakkab ta mõtlema sellele, miks sellist vormi üldse kasutatakse ehk kuidas antakse edasi teavet, mille tunnistajaks kõneleja ise ei olnud, aga mille kohta ta midagi kuulnud on.

Kindlasti õpetab keel meile maailma: koos keelega ja keele abil omandame teadmisi meid ümbritseva kohta, õpime, kuidas midagi nimetada.
Väikelaste keeles on tihti nii, et alguses on üks sõna kasutusel liiga laias tähenduses (kutsu kõikide karvaste olevuste kohta), seejärel tähistab seesama sõna liigagi kitsast mõistet (kutsu ainult enda koera kohta). Piisava keelekogemuse põhjal saab laps lõpuks selgeks, millised on sõna tegelikud, täiskasvanupärased mõistepiirid (kutsu käib teatud kindlatele tunnustele vastavate olendite kohta).

Niimoodi õpetab keel meid maailma asju ka liigitama: kui omandame mingi sõna ja selle tähenduspiirid, saame selle asetada suhtesse teiste sõnadega (tamm on üht liiki puu) ning saame aru, kas see sõna tähistab terviku üht osa, teise sõnaga samaväärset olevust, eset või nähtust. Ühesõnaga, omandades üha uusi tähistajaid, tekib mõistesüsteem.

Keel õpetab meid sotsiaalseteks olevusteks: kuidas tuleks kasutada keelt oma eesmärkide saavutamiseks, kuidas meie keeleruumis on üldse kombeks millestki rääkida. Nii õpivad juba eesti kolmeaastased lapsed ära, missuguste keelevahenditega saab oma eesmärgi paremini saavutada, näiteks, et otseses käskivas kõneviisis käsuga ei pruugi oma tahtmist alati saada.

Nii ongi üks eesti kolmeaastane laps võimeline kasutama otsese käsu asemel hoopis keerukamat tingivas kõneviisis ja pigem kultuurinormi moodi palvet. Näiteks ei taha ta suppi süüa ning soovib, et ema paneks kommi, mis tavaliselt alles pärast supi söömist ette nähtud on, kohe supitaldriku kõrvale.

Selle asemel et kasutada käskivat kõneviisi, vormistab laps palju diplomaatilisema palve: “See komm oleks vaja panna siia kõrvale.” Seega on ta õppinud kasutama just neid keelevahendeid, mis on viisakad ja teenivad suhtluseesmärki paremini.

Keel õpetab meile abstraktset mõtlemist ehk süsteemitaju. Lapsed ei omanda keelt kui papagoid, kes ainult mehaaniliselt sõnu-lauseid järele kordavad.

Keele kui süsteemi tajumist näitab näiteks see, kuidas eesti lapsed sõnu käänama õpivad. Alguses kasutavad nad homonüümseid (ja õigeid) osastava käände vorme kahesilbilistest sõnadest nagu muna ja saba. Kui aga on omandatud esimene t-lõpuga osastava vorm (eesti lastel enamasti auto – autot), hakkavad lapsed selle vormi eeskujul käänama kõiki sarnase struktuuriga sõnu nii, et osastava lõpp on -t, nt munat ja sabat.

Muidugi õpivad lapsed mingil hetkel teiste keelekasutust kuulates ära, et mitte kõik kahesilbilised sõnad ei käändu ühtmoodi, kuid sellised vead näitavad, et lapsed tajuvad keelt kui süsteemi, millel on kindel ülesehitus ehk mingid reeglid.