Tunnistan käsi südamel, ma ei oska meikida. Okei, ripsmetušši peale määrida ja mõnele üleöö tekkinud gigantsele punnile suudan ma ka peitekreemi peale määrida, aga näiteks kõrgemat meigikunsti minu kreeka pähkli suurune aju ei taju. Kõrgema meigikunsti all pean ma silmas näiteks suitsusilma või lainerijoone tegemist nii, et käsi ei värise!

Üks päev üritasin endale korraliku puudrikihi peale tupsutada, et keegi pisikene laps mu nägu nähes endal silmi välja ei torkaks, aga mu ettevõtmine läks kindlalt metsa! Ma nägin välja nagu mingi palgamõrtsukas, kes üritas end maskeerida Buratino valge näoga sõbraks. Õnneks on mind õnnistatud kehva silmanägemisega, seetõttu ei saa ma peeglist mööda kõndides arugi, et sealt ei vaata vastu pruntis huultega Angelina Jolie.

Minu algne plaan oli kiruda, kui hulluks on läinud tänapäeva teismelised oma näo värvimisega. Teate ju küll neid ülesmukituid tiinekaid, keda vaadates tekib tunne, et ilma ripsmetušita käimine on suurem tragöödia kui Hiroshima tuumakatastroof, aga kirumise asemel ma hoopis kiidan teid, eevatütreid, kes oskavad end meikida ja sellega piiri pidada.  Aga samas.. 13-aastased näevad meigikihiga nagu 25-aastased.. Mina küll ei taha näha 40-aastaselt nagu 70-aastane mutt. Kas sina tahad?