German Titov, haritlase ja õpetaja perest sirgunud piloot, oli NSVL-i teine kosmonaut, kes jõudis orbiidile, terves maailmas aga neljas mees, kes üldse kosmosesse lendas. NSVL-i esimese kosmoselennu eel olid stardivalmis nii lõpuks esimese inimesena kosmosesse lennanud Juri Gagarin kui ka Titov. Mõlemad mehed ootasid, kiivrid peas, kõrgemalt tulevat otsust, et kes ikkagi lendab Vostok 1 pardal „Kuu poole”. Esimesena otsustati saata ilmaruumi lihtsast talupidajate perest sirgunud Gagarin, sest see saatis nii nõukogude ühiskonnale endale kui ka kogu maailmale poliitkorrektsema sõnumi – Nõukogude Liit on riik, kus ka talupoja poeg, lihtne mees, saab lennata kosmosesse.

Titov ise ütles hilisemates usutlustes, et teda see otsus väga ei morjendanud, sest ta teadis, et järgmisena lendab tema ja lend on planeeritud palju pikemaks. Täpselt nii ka läks, sest kosmoselaev Vostok 2 pardal lendaski German Titov kosmosesse peaaegu terveks ööpäevaks, tehes planeedile peale kokku 17 tiiru. Titov oli lennu ajaks küll järjekorras alles neljas mees kosmoses, kuid paljudes asjades siiski esimene: orbiidil tekkinud kosmosehaiguse tõttu oli Titov esimene mees, kes kosmoses oksendas, ta oli ka esimene mees, kes tegi orbiidilt planeedist Maa fotosid, ja esimene, kes kosmoses toimunut ning nähtut üles filmis. Samuti oli Titov esimene inimene, kes oma sõiduvahendit – kosmoselaev Vostok 2 – ise kosmoses juhtis. Peale selle oli Titov napilt 26-aastasena kõige noorem inimene kosmoses.

Selline mees oli Titov, kellest sai huvitavate elukeerdkäikude kaudu aastateks Tennosaare sõber.

Ärge tapke laululindu!

Kohtumine Ahvenamaal

Teine kohtumine Tennosaare ja Titovi vahel toimus Ahvenamaal Mariehamnis, kus peeti järjekordseid rahupäevi. Kui esimene kohtumine kahe mehe vahel Moskva hotelli Budapest restoranis oli põgus, siis teine kohtumine tsementeeris kahe suurmehe sõpruse.

„Moskva delegatsiooni koosseisus saabus aga kohale Titov. Minu üllatuseks ta mäletas mind, tervitades mind grusiinlase kombel: „Oo privet, tõ moi lutšii drug, no ne pomnju, kak tebja zovut.” Et tere-tere, sa oled minu parim sõber, aga mitte ei tule meelde, mis su nimi on,” rääkis Kalmer Tennosaar teisest kohtumisest Titoviga Enno Tammerile raamatus „Lia Laats. Kaljo Kiisk. Kalmer Tennosaar (viimane vestlus)”.

Tennosaar esindas Emil Laansoo ansambliga rahupäevadel Eesti NSV-d. Titov jäi mingil seletamatul põhjusel eestlaste pundi juurde istuma ja suhtlema, vaieldes ka juudi päritolu Eesti trompetisti Abi Zeideriga selle üle, kes on oma elus suurema kala püüdnud. Kuna 1965. aastal oli Tallinnas toimumas järjekordne üldlaulupidu, kutsus Tennosaar kuulsa kosmonaudi Eestisse külla.

„Titov ütles, et mine tea, starik – tal oli komme kõiki nii kutsuda –, sellistele üritustele saadetakse kosmonaute vahel ka kohustuslikus korras. Nii et ehk mind saadetaksegi Tallinna, kui ma ennast pakun,” räägib Tennosaar raamatus. Titov pidas Tallinna väga huvitavaks ja euroopalikuks linnaks.

Laulupidu, Prantsuse konjak ja KGB

Nagu tellitult oligi Titov 1965. aasta laulupeol kohal. Pärast kontserte lauluväljakul toimus Sakala tänava poliitharidusmaja saalis kõikidele külalistele suur vastuvõtt. Kuna Tennosaar ja Laansalu ansambel olid tolleks ajaks juba kuulsad ning peaaegu õukonnamuusikute staatuses, olidki nemad laval laulmas ja musitseerimas, kui parteigenossed Prantsuse konjakit lürpisid. Tennosaar meenutab, et pisut toodi head jooki ka esinejatele lava taha.

Kui üritus hakkas lõppema, siis tuldi lava taha esinejaid tänama, tänajate hulgas oli ka Titov, kellele ülemeelikus tujus Tennosaar tegi ettepaneku sõita edasi pidutsema tema koju Pärnu maanteele, Õnnepalee vastu. Titov ei tulnud muidugi üksi, sest nii olulist meest valvati pidevalt - ikkagi NSVLi kangelane, teine mees kosmoses. Nii olid Titovil alati julgeolukuteenistuse agendid kaasas, sabas ja kõrval.

Muuseas, eriti hulluks läks asi siis, kui Gagarin 1968. aastal MiG-15ga tehtud katselennul õnnetult surma sai. Sellega oli ka Titovi lenduri- ja kosmonaudikarjäär koheselt lõppenud: NSVL-i valitsus ei saanud lubada, et surma võiks saada ka nende teine kosmosevõidujooksu kangelane.

Tannosaare koju jõudsid nii peale Titovi veel Nõukogude Liidu kangelane, lendur Endel Puusepp ja fotograaf Faivi Kljutšik. Pärnu maantee korterisse majas number 66 jõudes jättis Titov kagebiidid ukse taha ootama, kuna soovis natukene sõprade seltsis aega veeta. Tennosaare sõnul aga sellel kohtumisel kosmonaut end liialt ei avanud, oli kinnine, kuna Puusepp oli saatjana kaasas.

„Mäletan, et palusin Kljutšikul teha meist paar pilti, et ikka nii haruldane külaline. Selle peale Titov hurjutas, et „oled kaval poiss, teed omale reklaami minu arvelt”. Ma ütlesin, et ma ei vaja mingit reklaami, teeme paar fotot lihtsalt mälestuseks. See konkreetne öö tuli teemaks ka ühel olengul Kuku klubis, kui minu juurde astus üks paganama kagebešnik ja rääkis, et kui meie Titoviga pidutsesime, pidid nemad istuma kogu öö akende all õues ja ootama,” räägib Tennosaar raamatus.

Kuku klubi, Titovi sall ja välismaa piimapulber

Järgmisel korral suutis Titov Tallinna saabudes kiirelt oma „sabad” maha raputada ja saabus Tennosaare korteri ukse taha kuulsa ja väga populaarse Ukraina laulja Juri Guljajeviga.

„Istusime, võtsime viina, jutustasime ja laulsime. Veidi vabam Titov oli eraelus tõeline tulesäde, väga elav. Kui meil öösel vahepeal kärakas otsa lõppes, korraldas Titov uljalt asju, kuidas saaks hotellist Tallinn meile viina juurde osta. Samas hotellis Titov ka ööbis,” meenutab Tennosaar.

Järgmisel päeval läks pidu hooga edasi – mehed sõid koos lõunat ja hiljem viis laulja kosmonaudi Kuku klubisse. Tennosaar räägib, et estoonlased käisid pidevalt piilumas, kas tegemist on kuulsa kosmonaut Titoviga.

„Ma ütlesin, et ei ole, mis te nüüd. Nemad jälle imestasid vastu, et küll on aga sarnasus. Kõikidele ma ka villast ei visanud ja need palusid, et ma küsiksin Titovilt, kas sai üleval ka kiiritada. Paluti seda küsida, kuna räägiti, et kosmonaudid ei saa lapsi. Eks see delikaatne teema ole, kuid ma küsisin selle asja kohe ikkagi ära. Titov ütles, et Kalmer, pärast viimast lendu tegin oma teise tütre ja see ongi vastus,” räägib Tennosaar raamatus.

Tallinna toonase ööelu melule pidas Titov vapralt vastu. Kuku klubist sõideti lõbusas tujus veel tädi Ruti ehk Ruth Perametsa juurde. German unustas lõpuks veel oma salli sinna. Ruth rääkis hiljem, et nüüd on tal kodus ka tõeline reliikvia, kosmonaut Titovi sall.

Viimane kord, kui Titov Tennosaarte juurde saabus, olid kodus vaid laulja elukaaslane Sirje ja imikueas tütar Liina, kellele Titov tõi kingituseks kolm purki välismaa piimapulbrit, mis oli Eestis täielik defitsiit. Sirje olla olnud sellisest teost veel aastaid väga liigutatud.

Kultuurne mees

Hiljem kohtusid mehed aastate jooksul veel mõned korrad Moskvas, kui Eesti lauljal seal käimist oli. Lõunatati koos ja aeti juttu. Aja möödudes aga kontakt kadus ja kohtumisi enam ei toimunud. Kui Titov pärast saunatamist 2000. aastal südamerabandusse või vingumürgitusse suri, paluti just Tennosaarel kosmonaudist Eesti ajakirjanduses midagi kirjutada, sest mehed olid olnud sõbrad.

Tennosaar on alati öelnud, et Titov oli väga kultuurne mees, tundis luulet, kirjandust ja muusikat. Nende kohtumistel oli Titov riukalikus tujus lugenud peast ette Puškinit ja Jesseninit, visanud nalja ja laulnud. See kultuursus oli ka põhjus, miks enamasti saadeti kosmonautidest välismaale või küllatulnutega kohtuma just German Titov, sest esimene mees kosmoses, Gagarin, oli lihtne maapoiss. Nii kohtus Titov ka näiteks USA presidendi John F. Kennedyga.

Jaga
Kommentaarid