Kaks lugu esitanud Priit Pajusaar Eesti Laulul edasi ei pääsenud: ega maailm sellest kokku kuku, ongi elu rahulikum!

Mida arvab helilooja poolfinalistidest?
Priit Pajusaar
Priit PajusaarFoto: Tiit Blaat

Teisipäeval avalikustati Eesti Laul 2017 konkursi 20 poolfinalisti, kes selgusid kokku 242 loo esitatud loo seast. Paraku ei soosinud ekspertide žürii tänavu aga teenekat eurolaulude autorit Priit Pajusaart, kelle nime oleme harjunud aastast aastasse konkursil kohtama.

“Ega mul eriti rääkida polegi midagi — rutiinselt sai paar lugu saadetud,” sõnas Pajusaar Publikule ebaedule vaatamata täitsa muretu häälega. “Tunded on sellised, et tore oleks olnud, kui oleks peale saanud, aga teistpidi ongi nüüd elu rahulikum, maailm kokku ei kuku. Selles ju ongi mängu ilu,” tõdes helilooja ning tunnistas, et konkurents oli kõva. “Mis siin ikka kurvastada!”

Pajusaar oli oma lugude esitajaks valinud Londonis õppiva lauljatari Mirjam Mesaku. “Laulja on väga vinge, väga potentsiaalikas ja võimas. Arvan, et temast kuuldakse tulevikus veel väga palju ja loodan, et ka koos minu teostega,” kiidab ta ning märgib, et kindlasti tema konkursile esitatud lood ühel hetkel ilmuvad, ent millal, veel öelda ei oska. “Peab nende kallal veel natuke tööd tegema,” põhjendab Pajusaar.

Eesti Laulu poolfinalistide hulka pääsenud muusikute valik sai Pajusaare hinnangul vaatamaat ta enda kõrvalejäämisele väga hea. “Kuidas ma saakski kritiseerida, kui pole ühtegi lugu kuulnud,” tõdeb ta. “Paljud poolfinaali pääsejad on samas juba tuntud tegijad nii loojate kui ka esitajate poole pealt. Valik on suurepärane. See on ette teada, et kõik 20 lugu ei saa mitte ühelgi juhul kõikidele meeldida — ka mulle mitte –, aga see ei oma mingit tähtsust. Žüriis on väärikad ja ilmselgelt oma peaga mõtlevad inimesed,” usub muusik, et Eesti Laulu esmane valik tehti õigete inimeste poolt.

Seotud lood:

Asjaolu, et valikus sel aastal tuntud tegijate osakaal ootamatult suur on, tema hinnagul konkursi mõttega vastuollu ei lähe ning avastamisrõõmu element on tema meelest täiesti olemas. “On täiesti loogiline, et peale saavad tuntud tegijad ja artistid, sest nad on lihtsalt oma tasemelt esmatulijatest tibake ette jõudnud. See on peamine põhjus. Mina ei usu, et Liis Lemsalu saab seepärast edasi, et ta on Liis Lemsalu. Vot ei usu. Ju oli ikka lugu ja esitust ja kõike,” sõnas ta.

“Eks igasuguseid vandenõuteooriaid on võimalik aretada, sest ega me keegi tea, mis toimub žüriiliikmete peas ja alateadvuses. Kui oleksin ise žuriis, mul oleks kaks võrdset lugu — kus ühte esitab võõras, kellest ma ei tea, kas ta üldse live’is suudab laulda — ja peaksin otsustama, siis väga tõenäoliselt valiksin selle, kes on minu jaoks juba kaubamärk,” lisas ta. “Arvan, et need tundmatud pidid selgelt eristuma. Vastupidi oleks ju ka natuke hirmutav: kui oleks kaks avalikkusele tuntud nime ja ülejäänud sellised, kellel esimese katsetusega “joppas”. Siis oleksime halvas seisus,” leiab Pajusaar.

Asjaolu, et tänavu esmakordselt ka välisautoritele Eesti Laulu ust paotati (autorite seas võib olla välismaalane, aga koos eestlastega — toim.), teeb teda ainult rõõmsaks: “Fakt on see, et koostöös sünnivad head asjad. Kui vaadata kasvõi Rootsist tulevat muusikaproduktsiooni — nad toodavad üle maailma, Ameerikasse ja mujalegi. Kui mitu andekat toovad ikka oma parimad ideed kohale ja liidavad kokku, siis on see hea mõte ja seda need laululaagrid (laulukirjutamise laagrid, mida tehti ka Eesti Laulu eel — toim.) on ka näidanud. Kambas lendab mõte uue ja suurema väega, see sünergia on üllatav.”

Eurovisioni laulukonkursi olulisust, kuhu Eesti Laulu võitja auhinnaks sõidab, ei alahinda Pajusaar tänaselgi päeval. “Endiselt on tore, et see tohutusuur teleproduktsioon on olemas, kus väikesed ja suured maad segamini koos esinevad. Olen täiesti veendunud, et eriti väikestel maadel on tähtis oma lipukesega nendeks kolmeks minutiks Euroopa ja teiste riikide telekanalid vallutada. On see siis kehvem või parem laul, aga fakt on see, et 3 min vaatavad miljonid inimesed ühe konkreetse maa esitust. Kus veel saab Eesti kodanik sellist auditooriumit? Ilmselt vaid Inglismaa kõrgliigas jalkat mängides. Või olümpial,” hindab Pajusaar konkursi tähtsust kõrgelt.

“Ainuüksi seepärast ei tohiks Eesti riik ja ERR mitte grammigi koonerdada selle esituse ja selle valiku protsessis. Samas ei tohi seda ka üle dramatiseerida,” meenutab ta oma korduvalt öeldut. “Fakt on see, et meie laul saab seal pildile ja kui veab, siis läheb jube hästi, saame palju tähelepanu, üle-Euroopalise hiti ja Spotify’s palju kuulamisi. See kõik on boonus. Peame meeles pidama, et Eestil on seni läinud Eurovisionil statistiliselt ikka metsikult hästi.”