Maailma Muusika Päevade avakontsert „Lagunemise ilu”

Maailma Muusika Päevade avakontserdi tarbeks paluti heliloojal Tatjana Kozlova-Johannesel moodustada heliloojatest koosnev ansambel ning kirjutada sellele umbes 60-minutiline teos. See oli mitmes mõttes suur au ja väljakutse. Kasvõi sellepärast, et akadeemilise muusika puhul on sagedasem, et helilooja kirjutab teose ja mängija kannab selle ette, ning see, et helilooja ise enda muusikat esitaks, on pigem erand.

“Helilooja kõige suurem võimekus peitub kuulamises, üksteisele reageerimises ja kontekstist arusaamises. Helilooja võime haarata teose struktuuri, selle tervikut, tunnetada meeleolu ja muusika olemust on väga hea, samal ajal kui võimekus ära mängida tehniliselt keerulist nooditeksti on interpreediga võrreldes väiksem. Selles teoses püüdsin vältida keeruliste rütmide ja virtuoossete käikude kirjutamist ning toetuda pigem ansambli tugevatele külgedele, luua muusikat, kus peab üksteisele tundlikult reageerima, luues üheskoos erinevaid helimaastikke,” ütleb Kozlova-Johannes, kelle ansambel koosneb kuuest heliloojast ja kolmest interpreedist.

Kozlova-Johannese muusika kohta kommenteeris kord üks rahvusooperi Estonia solist, et see ei ole muusika, vaid kummaline helide maailm. Hiljem muutus see väide aga vabanduseks, kartuses, et see oli pigem negatiivse alatooniga öeldud. Helilooja enda sõnul on see tegelikult väga täpselt öeldud.

Foto: Peeter Langovits

Nagu mitmed helilooja varasemad lood, kasutatab ka festivali World Music Days raames ettekandele tulev teos nn heliobjekte, kuid seekord on nende osakaal tavapärasest veel suurem. Heliobjektid ei ole muusika mängimiseks loodud instrumendid, vaid erinevad igapäevaelus kasutatavad asjad, näiteks kristallkausid, veiniklaasid, ehitustööristad jms. See on teistsugune maailm võrreldes sellega, mida oleme harjunud muusikaks pidama, kuid see ei ole inimesele siiski üldises plaanis võõras ega keeruline.

„Lagunemise ilu” ei kompa piire üksnes heli loovate vahendite, vaid ka visuaalse poole osas. See ei ole üksnes kontsert, vaid ka etendus. Staatiline muusikaruum, kus kohalolijad viibivad ja kus vahepeal midagi toimub. Otseseid tegelasi ja väga selget narratiivi ei ole, tegu on pigem keskkonnaga, mis kulgeb ühest punktist teise. Seda kulgemist toetavad ja aitavad juhtida siin-seal mõned luuleread.

Foto: Peeter Langovits

„Lagunemine, kadumine ja lahkumine ... Sügise saabumisega, kui loodusest kaob näiliselt elu, tekib paljudel inimestel igatsus ja nostalgia lahkuva soojuse ja valguse järele. Tänapäeval elavad paljud sarnase „sügisese” igatsusega pidevalt, tajudes, et harjumuspärane maailm meie ümber on lahtumas, kadumas. Me tahame kinni hoida läinud hetki ja pelgame muutust. See pole kuigi ratsionaalne tunne, sest ratsionaalselt võttes me teame, et ei saa alles või muutmatuna hoida midagi, mille loomus on juba iseenesest ajaline ja muutlik. Mulle tundub, et sellise soovi taga hoida kinni möödunud hetki, peitub tegelikult igatsus igavikulise järele ning ka „sügise nostalgia” on tegelikult hoopis selle sügava ja metafüüsilise igatsuse väljendus. Millegi sellise järele, mis ei saa muutuda ... Kuid mis on see muutumatu, igavikuline? Kas me saame seda tunda olles veel siinpool elu ja surma piiri ning kuidas? „Lagunemise ilu” etendus püüab nende küsimustega tegeleda, kuid pole kindel, kas see mingeid vastuseid annab.”

Tutvu täpsema infoga SIIN