EUROVISIONIPÄEVIK | Andres, miks sa seda teed?

 (5)
EUROVISIONIPÄEVIK | Andres, miks sa seda teed?
Foto: Andres Putting

Fotograaf Andres Putting on olnud Eurovisioni lauluvõistluse raudses haardes juba alates aastast 2001. Miks üks mees aga tegelikult kaheks nädalaks igal aastal asjad pakib ja rändab kuhu iganes järele, kus eurokarussell keerlema hakkab? Miks talub ta ikka ja jälle neid magamata öid, valutavaid silmi ning 16-tunnistest tööpäevadest tulitavaid lihaseid? Ta selgitab nüüd.

Alustaks siis kohe algusest ehk sellest, kui Eesti 2001. aastal kodumaal Eurovisioni korraldas, siis olin juhtumisi koos sõber Markoga tööl G4Sis. Meie vastutada oli turvateenistuse korraldamine seal - joonistasime kümneid pabereid täis, kuhu paigutada metalliotsija, kuhu röntgenseade, kust kaudu keegi liigub ning kuhu ja palju muudki.

Sellest aastast alates olin tegelikult müüdud mees, sest nägin, kuidas nullist kerkib ülesse maailma vaadatuim telesaade, kaadrist väljapoole jäävad telgitagused on sõna otseses ja kaudses mõttes väljakutsuvad. Olla selles süsteemis on tegelikult vägev.

Kuigi need kaks nädalat igal aastal alates 2008, kui meediamajja tööle tulin, on füüsiliselt paras väljakutse. "Mis see siis ära ei ole? Teed ju pilt, vajutad nuppu ja olemas. Lihtne!" ütlevad ühed sõbrad-tuttavad. "Mis sa selles muusikas leiad, et sa aastast aastasse seal käid?" küsivad teised, vähe kadedamad. Ju tahavad ise siin rabada, arvan.

Tegelikult pead sa kaadrisse püüdma samamoodi kõik 42-43 riiki ja selleks ongi Eurolava parim koht. Julgelt võib väita, et paremini valgustatud, graafilises mõttes ka sageli joonistatud kohta pildistamiseks maailmas pole olemas.

Seotud lood:

Kaks nädalat, pole nagu midagi. Aga katsu nüüd ennast panna artisti kingadesse. Kümneid kordi pead oma hääle proovile panema, meelde jätma kaamerate asukoha, oma liikumise, ja palju muudki.

Samas, mis see meie piltnike töö siis ära pole, arvatakse. Haarad suure optikaga varustatud kaamera õlale, sest vaja ju emotsioonid kaardile püüda, ja murrad rahva sekka.

Su ümber on sajad, lausa tuhanded lõbusad inimesed, kes naudivad seda, mis lavalt nende nägemis-kuulmisrakkudesse tulvab. Sina aga pead selle kaadrisse püüdma. Negatiivsust siin pole grammigi. Pole konflikte, mis sageli suurtel kontsertidel, pole ülbikuid - on kuidagi teistmoodi rahvas. Piltniku jaoks on siin hea - keegi ei keeldu pildist, võetakse poose, tehakse nägusid - see kõik on show, osalistele, artistidele, külastajatele.

Aga kahe-kolme tunni jooksul selles massis ja möllus higistad sa ennast ehtsaks kaltsuks. Silmad väsivad, prillid lähevad rasvaseks, selg valutab, käekõõlused laulavad valulaulu, aga sina saadad kaamerast pilte otse serverisse ja kukud öösel või varastel hommikutundidel hotellis voodisse nagu raielangil langev mänd. See on hoopis teine maailm. Täiest teine. Ja sa tead, et selle kõige nimel on inimesed teinud kuid tööd: valgus, heli, kaamerad, pürotehnika - kõik on maailmatasemel ja see töötab otsesaates nagu Šveitsi kell... ja need positiivsed inimesed, seda võibki kordama jääda.


Üks kolleeg siin ütles hästi: ta ei saaks oma tööd hästi teha, kui ta oleks selle muusika suur fänn, ta teeb oma tööd tehniliselt, vaatab plaane, vaatab, et tema tööliin oleks korras. Kui ta naudiks seda muusikat, oleks ta tähelepanu vales kohas.

Ja siit tuleb ka vastus küsimusele, miks ma seda teen! Teen seda selleks, et saada osa sellest tundest, mida annab suures, positiivsetest proffidest koosnevas meeskonnas töötamine, teen seda selleks, et saadud positiivne elamus talletub mu ajuakupangas pikaks ajaks. Kas järgmine aasta uuesti? Kui tervist jagub ja tahtmist on ning teeneid vajatakse, siis jah, ma olen taas kohal.

Pildil: Andres Putting 12. mail Eurovisioni avagalal kükitamas ja püüdmas pildile kõike ja kõiki, mis jäädvustamist väärt.