EUROVISIONIPÄEVIK | Punahuulne vabatahtlik võttis oranži vaiba kokku kahe sõnaga: Iisraeli palagan

 (16)
Oranž vaip ja Eurovisiooni avamine
Oranž vaip ja Eurovisiooni avamineFoto: Jaanus Lensment

"Ühel pool aeda on kümmekond turvameest ja mõned politseinikud. Teisel pool umbes 300 ajakirjanikku. Stseen on mulle natuke tuttav filmist “Siin me oleme”, kus Lia Laatsi tegelaskuju Kohviveski pulliga tött vahtis," alustab pühapäevaõhtuse melu kokkuvõtet fotograaf Jaanus Lensment.

Aga me ei ole kodusel Saaremaal, vaid Habima väljakul Tel Avivi kesklinnas. Kogu see ajakirjanike hord koos oma fotoaparaatide, kaamerate ja mikrofonidega tahab väravast sisse saada, et edastada kodustele kõik, mis toimub sellel väljakul, kus kohe-kohe on algamas Eurovisioni avaüritus.

Veerand tundi tagasi oleks pidanud seda infoedastajate karja hakkama väljakule lubama, kuid värav on kinni ja sisse kedagi ei lasta. Keegi ei tea midagi ning paistab, et turvamehed ja politseinikud on ainsad, keda viivituse põhjus ja kestvus ei huvita.

Päike paistab lagipähe ja olek on higine. Üks turvamees žongleerib metallidetektoritega, teine teeb suitsu. Meediaesindajad seisavad nagu silgud pütis. Ja siis avati väravad. 45 minutit hiljem. Viivituse põhjus ei huvita enam kedagi. Ajakirjanike tühjades silmades peegeldus tegutsemisiha. Turvamehed tegid oma tööd kiiresti ja pealiskaudselt. Ning enne kui arugi sain, olin juba uue aia taga, mille teisel pool seisis uus turvamees, kelle jalge all oli oranž vaip.

Algas uus ootamine - seekord ootasin siis päeva peasündmuse algust, mis jällegi viibis.
Deja vu hetk - keegi midagi ei tea. Vabatahtlikud abilised, kes sündmustel samuti korda pidasid olid sunnitud viisakalt naeratama ja kannatlikult kõigile küsijaile selgitama, kahte asja. Esiteks, et nad ei tea viivituse põhjust. Teiseks pidid selgitama, et miks nad ei tea viivituse põhjust.

Seotud lood:

Minu lemmiktegelaseks sai üks heatujuline vanem naisterahvas. Ta töötas sellel üritusel vabathtlikuna. Kogu aeg naeratas kõigile lõbusalt ja igale väriseva huulega hullumise piirini viidud ajakirjanikule, kes oma rahulolematust talle kurtis, vastas reipalt: “Aga mida te siis ootasite, see siin on ju Iisraeli palagan!”

Lõin mõttes tädile ühe kõrge viie. Tegemist on ju siiski lihtsalt järjekordse tööpäevaga. Kõik on hästi ja muretsemiseks pole põhjust.