Juhan Paadam Victor Crone edust: murekoorem on rahval nüüd südamelt maas, aga võitu küll sepitsema ei tasu hakata
“See, et Victor edasi pääses, on suur rõõm meile kõigile, kuna number õnnestus tal hästi. Mingisugune närv küll oli sees, aga see pole enam tähtis,” muljetab Paadam. “Ma ei oska kuidagi kommenteerida meediast läbi jooksnud teemasid, nagu poleks tal proovis tulnud välja see või teine asi… Kindlasti ei tulegi proovis kõik asjad välja, aga minu kui vaataja seisukohast kõik toimis ja polnud ühtegi probleemi,” analüüsib ta veendunult, muiates kergelt selle üle, kuidas kõik võivad nüüd kergendatult hingata, kuna kriitiline moment on ületatud ja finaalipilet käes. “Nagu öeldakse, siis murekoorem on rahval südamelt maas. Seda ma aga küll ei soovita teha, et hakkame nüüd homsest võitu sepitsema. Teine poolfinaal tuleb esmalt ära vaadata ja alles siis ennustada,” manitseb ta, toonitades, et teine poolfinaal on lugude poolest tunduvalt tugevam ja sealt kerkivad esile juba ka selged favoriidid, kes tänases show’s puudusid.
Eurovisioni staažika eksperdina ennustas Paadam edasipääsenuid 100-protsendilise täpsusega, mis aga ei tähenda, et üllatusi poleks olnud — ta tunnistab nimelt, et graafilise lahenduse mõttes oli nii mõnigi number tema jaoks liiga “magus”, üle pakutud ja värviline ning mitme edasipääseja edu ei allu mingile loogikale. “Ma tõesti ei saa aru, miks San Marino edasi pääses. Mis oli selle võti, see jääb mulle igaveseks saladuseks. Küllap selles esituses oli mingi oma sarm, aga mis oli sellel kõigel pistmist nimetatud lauluvõistlusega? Seda ma küll ei tea. Aga üks inimene ei peagi kõike teadma,” naerab ta südamest, lisades juurde, et edasipääsu poleks ta osanud ennustada veel näiteks ka Valgevenele.
“Üldmulje saatest oli väga hea — režii oli suhteliselt hästi paigas, kujundus ja valgus samuti. Tõsi, kaameranurkades oli üht-teist, mis vajaks lihvimist, aga pean küll ütlema, et kõik sujus, tempo olid korralik, saatejuhid olid sarmikad ja väga hea inglise keelega ning said suurepäraselt hakkama ka sellega, et nende käes ei hakanud saade venima, samas polnud ka ühtegi kiirustamise märki,” analüüsib ta. Erilise mulje jättis Paadamile vaheklippide lahendus: “Iisraeli vaheklipid olid mulle eeskujuks juba 1999.aastal ja väga paljudel aastatel pärast seda ja ka seekord oli valitud originaalne ja huvitav paikade visualiseerimine, samas väga keeruline lugu tantsuga. See oli hirmus vahva. See, kuidas see oli üles võetud ja monteeritud, millise terviku kõik artistid moodustasid, see oli muljetavaldavalt sümpaatne ja täitis oma ülesande ideaalselt!“
