Eile selgus pärast pikki spekulatsioone, et Ukraina otsustas Venemaa esindajat riiki mitte lubada, isoleerides seega Venemaa võimaluse konkursil osalemiseks. Põhjuseks ratastoolis lauljatari sattumine nn "musta nimekirja" ehk artistide sekka, kes on käinud Krimmis esinemas ning kellele riik sissesõidukeelu on kehtestanud. Olavi Pihlamägi hinnangul on tegu otsusega, mis kuidagi Ukrainale kasuks ei tule ning veelgi hullem – tegu oli Venemaa poolt hoolikalt plaanitud lõksuga.

"Venemaa hoidis oma esitajat ju viimase hetkeni saladuses, alles paar tundi enne tähtaega ütles, kes on esindaja. Niipea kui ma nägin, kes see on, ja natuke vaatasin, mis on tema taust, aimasin, et selle taga pole muud kui väga nutikalt ja kavalalt paika pandud “maamiin”, mis peab ühel hetkel lõhkema," sõnas Pihlamägi. Ta märkis, et kahtlaseks teeb kogu juhtumi ka loo ja artisti kooslus, millest kumbki pole Venemaa tipptase.

Põhjuseks Julia saatmise taga oli Pihlamäe arvates puhas poliitiline kalkulatsioon: "Ta valiti välja vaid selle pärast, et vaadata, kuidas Ukraina reageerib. Minu oletus on, et loomulikult teati, et ta on käinud Krimmis esinemas ja oodatigi sellist reaktsiooni. Mängiti lihtsalt selle peale, et tekiks skandaal ja, uskuge mind, see ei kahjusta praegusel hetkel mitte Venemaad, vaid on pigem Ukraina kahjuks. Julia on ju väga raske puudega lauljanna, kes on erakordselt tubli, et on kõikidest konkurssidest osa võtnud, aga ta ei ole artist, keda peaks Eurovisionile saatma. Oleme ausad, see laul ei ole mitte kõige parem ja ei ole Julia mitte kõige eredam täht Venemaa muusikataevas – ilmselt ta valiti välja, sest tal on see tugev puue, mis peaks tooma halastuspunkte. Vanasti saadeti ikka laulukonkursi Golos võitja või nagu Sergei Lazarevi puhul, kes on esimese suurusjärgi tugev täht."

Kogu toimuv olevat Pihlamäe arvates olnud kenasti ette ennustatav: "Oli ette näha, et see tuleb. See oli kavalalt paika pandud plaan. Huviga ootan, kuidas Vene pool seda kajastab. Nad olid äraootavalt seisukohal, et kas astutakse miini otsa või mitte, kas kala neelab õnge alla või mitte. Väga võimalik, et nad vastukaaluks isegi ei kanna Eurovisionit üle – see pole mitte võimatu (täna teataski Venemaa, et Eurovisionit ei kanna üle ükski riigi telekanal – toim.). See oligi see mäng ja mul on piinlik, nagu ilmselt ka EBU peakontoris on piinlik, et ukrainlased selle õnge alla neelasid. See ei ole muud kui katsetus ja see toob just Ukrainale ja Eurovisionile parasjagu negatiivset mainet juurde, et nüüd keelatakse üks esineja. Mis ta siis on, mingi kriminaalkurjategija? Ta on abitu tüdruk ratastoolis ja see on nüüd siis see, mille peale ukrainlased ütlevad, et neil on omad põhimõtted ja nemad ei saa teha erandeid kellelegi. Alati on võimalik teha erandeid! Aga miks saa nüüd Eurovisioni võtad selleks tallermaaks? Seda võistlust ei tohi üle politiseerida, aga paraku on see nii läinud ja see ei too Ukrainale kuskilt otsast plusspunkte."

Ta meenutab, et poliitilisi kemplusi on Eurovision varasemaltki näinud ning näiteks Iisraeli delegatsioon käib kogu aeg turvameeskondadega ringi. "Kui Bakuus toimus Eurovision, siis jäi Armeenia viimasel hetkel välja, nii et selliseid asju on juhtunud ka varem, poliitilistel põhjustel," teab Pihlamägi rääkida.

Ka eelmise aasta Ukraina võit oli tema meelest poliitiline: "Eurovision on oma algusest saadik deklareerinud: “Me oleme poliitikavabad!” Aga kui eelmisel aastal Ukraina võitis, siis no ei hääletanud ju rahvas seda Ukraina laulu esimeseks! See oli ikkagi žüriidepoolne otsus, seal oli poliitiline maik juures.

"See kõik on ju propaganda. Kui me oleme naiivsed ja usume, et Venemaa mingeid asju ei jälgi, siis see on naiivsus – väga täpselt jälgib. Arvata, et Julia valik oli juhuslik – ei olnud! See oli väga täpselt ette kalkuleeritud. Just see kaastundemoment. Meil kõigil on ju empaatiavõime olemas. Kuidas nüüd inimene ratastoolis tuleb ja ta lihtsalt lükatakse kõrvale, sest ta on Krimmis esinemas käinud? See on niisugune poliitiline manööver," analüüsib ta.

"Me ei tohi unustada, et Venemaa on siiski propaganda mõttes riik, kellel pole kunagi rahast kahju. Kunst on ju üks vahend propaganda tegemiseks. Kui viiakse keegi suurele võistlusele, siis ikkagi selleks, et paista silma, arvestades, millises seisus Venemaa Euroopa suhtes on. Iga plusspunkt, kasvõi lauluvõistluse esimene, teine või kolmas koht näitab Euroopale, et ärge uskuge, mida poliitikud räägivad – olukord Venemaal pole midagi nii hull. Nad on päris nutikalt välja mõelnud paljusid asju. See ju oli ka nende kasuks et Lazarev sai kolmanda koha, sest Euroopa publik hälletatas selle number üheks, aga žurii toepoolest hääletas niivõrd palju taha, et see sai kolmanda resultaadi. Mängud käivad kultuurist palju-palju kõrgemalt üle. See oli järgjekordne mäng, millel polnud niivõrd pistmist lauluvõistluse enda, kuivõrd sooviga diskrediteerida korraldajamaad," kõlab Pihlamägi otsus.

Pihlamägi tuletab meelde, et Julia poleks mitte esimene artist, keda ratastoolis Eurovisioni laval oleks nähtud. "Paar aastat tagasi oli üks väga kena poolatar, kes autoõnnetuses liikumisvõime kaotas. Mul on kahju, sest kuigi Julia poleks kindlasti ju võitnud, aga ta oleks olnud selline esindaja, keda oleks ikkagi mäletatud oma puude ja suure tahtega laulda," sõnas Pihlamägi.