Anekdoot

Käisin täna Rimis, et osta 20 kg kott Pedigree koeratoitu. Järjekorras seistes küsis mu taga seisev naine, kas mul on koer. Mida kuradit ta ometi mötles, et elevanti pean kodus?
No igal juhul otsustasin oma igavasse ellu lisada vähe vürtsi. Ma ütlesin naisele, et ei, mul ei ole koera, vaid olen otsustanud uuesti alustada Pedigree-dieediga. Lisasin, et see ei pruugi olla hea mõte, sest ... eelmine kord lõpetasin ma haiglas, kuid teisest küljest olin kaotanud 25 kilo selleks ajaks kui ma ärkasin intensiivravi osakonnas, kanüül mõlemas käes ja voolik igas augus mis kehal leidub.

Ma ütlesin naisele, et dieet töötab nii, et topitakse taskud Pedigreed täis ja iga kord, kui näljatunne üllatab visatakse paar tükikest suhu. Pedigree on täielikult tasakaalustatud toit, nii et dieet töötab väga hästi. (Selleks ajaks kuulaks kogu järjekord kõrvad kikkis)
Naine küsis õudusega, kas olin sattunud intensiivravi osakonda, kuna sain koeratoidust mürgituse. Vastasin, et sugugi mitte: olin astunud ettevaatamatusest sõiduteele nuusutades armsa kuldse retriiveri tagumikku ja auto sõitis meist mõlemast üle.
Ees seisev mees naeris nii kõvasti, et ma olin täiesti kindel, et ta saab infarkti.
Kaupluse juhataja kutsuti kohale ja mul keelati edaspidi Rimisse minna.
Homme lähen Selverisse...