Anekdoot

Saddam Hussein läbib pataljoni suuruse üksusega Iraagi kõrbe, kerge liivatorm on hetkel. Ja äkitselt kuuleb läbi tormi, keegi karjub kuskil kaugemal, "Hussein, üks Eesti sõdur saab jagu kahest sinu sõdurist!"
Saddam algul hämmingus, et mis asja nüüd siis. Aga tundis ennast kohe solvatuna ja saatis oma kaks parimat sõdurit suunda, kus kuulis häält tulevat.
Mõne aja pärast läheb hulluks madinaks, kuulid lendavad, vandumised, karjatused ja äkitselt vaikus. Kostub jälle see hääl, "Saddam, üks Eesti sõdur saab jagu kümnest sinu sõdurist!"

Imperaator püha viha täis seda kuuldes. Saadab 10ne mehe asemel 20 oma parimat meest. Ja jälle läheb hull madin lahti, kostub plahvatusi, valanguid ja mõne aja pärast vaikus. Saddam hõõrub juba käsi kokku, et nüüd on asi tehtud, keegi ei solva minu sõdureid. Aga kostub jälle sama hääl, "Kuule, Hussein, üks Eesti sõdur saab jagu 50-st sinu parimast mehest!"
Nüüd oli Saddami jaoks liig, mis liig. 50ne mehe asemel saatis ta hoopis 100 oma parimat meest, kõik hambuni relvastatud. Käib veel kõvem madin, kestab tükk aega. Isegi liivatorm on nohu selle kõrval, mis tolm sealt üles lendas. Ja Hussein näeb, üks tema meestest roomab tagasi, vaevu elus, ja ütleb imperaatorile, "ärge rohkem mehi saatke, seal on kaks Eesti sõdurit!"