Martin helistas ootamatult reedesel päeval naisele ning teatas rõõmuga, et neil on äkk väljasõit kolleegidega kalastusretkele.

Mees selgitas, et nad said suurepärase viimase hetke pakkumise ning jäävad nädalaks. Samuti lisas ta, et see on hea võimalus kaubelda ametikõrgendus ning enda ülemuse silmis end heasse nimekirja sokutada. See on täpselt see, mida olen nii kaua oodanud, õhkas mees.

Naisel oli mehe üle hea meel ning nagu heale abikaasale kohane kiitis ta mehe plaani heaks. Lõpetuseks palus mees pakkida naisel talle kaasa nädala jagu riided, siidist pidžaama ning kalapüüdmistarvete kohver.

Naine asus koheselt pakkima mehe asju kuniks vajus mõttesse. Mis seos saab küll olla siidist pidžaama ja kalapüüdmise vahel? Miks sa peaksid riietuma nagu Hugh Hefner, kui lähed kolleegidega kala püüdma?

Jane mõttesse valgusid koledad stsenaariumid ning pärast mõnda aega kahtlustamist otsustas ta ennatlikele järeldustele lõpu teha. Ta tegi täpselt nii nagu ta abikaasa palus.

Nädal hiljem naases mees kalastusretkelt koju. Veidi väsinud, kuid siiski hea väljanägemisega - täpselt selline nagu alati. Selle asemel, et kaela kalpsata ja küsida oodatud ametikõrgenduse kohta, küsis naine tagasihoidlikult: "Kuidas kalapüük siis ka edenes?"

Mees vastas pikemalt mõtlemata: "Hästi, püüdsime lesta ja muid elukaid! Tegevust meil vee peal jagus."

Naine vajus mehe vastuse peale pettunult mõtteisse ning mõne aja pärast äratas teda mehe uudishimulik hääl: "Aga miks sa mu sinist pidžaamat kaasa ei pakkinud, nagu ma palusin?"

"Ma pakkisin. Pidžaama oli kalastustarvete kastis." vastas naine.