Milliseid muudatusi oleks vaja teha Eesti narkopoliitikas?

Esiteks tuleb eristada ained toime järgi ja rakendada neile erinevat poliitikat. Selleks tuleb kuulda võtta eksperte, kes sügavuti tunnevad ainete toimet indiviidi ja ühiskonna tasandil. Ained ei jagune üheselt „tugevateks“ ja „nõrkadeks“, mõjud erinevad kvalitatiivselt. Ühed ained viivad teadvuse seisundi tavaolekust kaugemale kui teised. Ühed tekitavad tugevat sõltuvust, teised mitte väga, kolmandad üldse mitte. Ühed kahjustavad organismi, teised tavadoosides mitte. Veel on oluline see, kui palju on eluohtlik doos suurem tavalisest, mis tekitab soovitud mõju – sellest sõltub üledoseerimise oht. Näiteks dimetüültrüptamiin (DMT) võib teadvuse seisundit lühikeseks ajaks drastiliselt muuta, kuid ei tekita füüsilist sõltuvust ega kahjusta tervist, üledoseerimise oht on väike. Selle sajandi jooksul on kogunenud palju uusi teaduslikke teadmisi ainete toime kohta psüühikale, mis on viinud seisukohtade revideerimiseni. Need teadmised on vaja ellu rakendada!
Teiseks tuleb tõeliselt ohtlike ja sõltuvust tekitavate ainete tarvitajate represseerimiselt üle minna kahjude vähendamisele. Šveitsi kahekümne aasta pikkune kogemus näitab, et süstivatele narkomaanidele meditsiiniliselt puhta sünteetilise heroiini võimaldamine vähendab narkootikumide hankimisega seotud kuritegevust ja loomulikult lööb jalad alt narkodiileritel. See lähenemine on ühiskonnale majanduslikult ja turvalisuse kaalutlustel kasulik. Sama teed on järk-järgult läinud ka Holland, Saksamaa, Suurbritannia ja Taani (http://en.wikipedia.org/wiki/Heroin-assisted_treatment). Narkomaania on haigus, mille sotsiaalsed ja arvatavalt ka geneetilised juured ei ole lõpuni selged, aga mille kahju rahvatervisele saab vähendada.
Kolmandaks. Ained, mille oluline kahjulik mõju ei ole teaduslikult tõestatud, tuleb lubada ja reguleerida vastavalt toimele. Teadvuse seisundit tugevalt muutvate ainete tarvitamine peab toimuma kontrollitud tingimustes, et vältida õnnetusi. Seaduses tuleb eraldi sätestada ainete rituaalne tarvitamine, mis seostub ühtekuuluvuse- ja sallivusõpetusega ning suurendab ühiskonna sidusust.
Muutuste teele tuleb asuda kiiresti, sest juba järgmisel, 2016. aastal toimub ÜRO erakorraline istungjärk maailma uimastipoliitika muutmiseks. See on kokku kutsutud Lõuna-Ameerika riikide nõudmisel, sest nn. „narkosõjad“ on ebatõhusad ning põhjustavad igal aastal paljude inimeste surma ja kannatusi. Istungjärgult on oodata samme vähema represseerimise ja rohkem lubamise suunas.

Kui Eestis oleks kanepi tarbimine legaliseeritud, kas siis väheneks alkoholi tarbimine?

See on küsimus, mille üle maailmas on eksperdid palju vaielnud ja selgust paraku ei ole, kuid rohkem selgust võivad tuua hiljuti kanepi legaliseerinud USA osariikide ja Uruguay tulemused, mida on oodata lähiajal.
Minu isiklike tähelepanekute põhjal on inimesi, kellele sobib lõõgastumiseks rohkem kanep ja on neid, kellele sobib rohkem alkohol (ise kuulun viimaste hulka). Sobimatus seisneb põhiliselt selles, et mõned inimesed muutuvad alkoholi mõjul agressiivseks, teised kanepi mõjul paranoiliseks. Sõltuvuse oht on ka väga erinev. On neid, kes politseihirmus kardavad kanepit tarbida ja asendavad seda alkoholiga. Küllap leidub ka neid, kes tarbivad alkoholi, kuid ei ole kanepiga lihtsalt kogemust saanud.
Alkoholi reguleeritud lubamine versus alkoholist mitte ohtlikuma (nagu enamik teadusuuringuid näitab) kanepi täielik keelustamine on sisuliselt ebavõrdne kohtlemine. Põhjus seisneb üksnes euroopalikus traditsioonis. Soov teadvuse seisundit sihipäraselt muuta on osa liigi Homo sapiens uudishimust maailma vastu ja katsed seda uudishimu piirata üksnes „välise“ ja „produktiivsega“ on määratud läbikukkumisele.

Kuidas erinevad psühhedeelsed ained teistest narkootikumidest?

Nimetus „narkootikumid“ on eksitav. Selle mõiste alla võetakse kokku kõik teadvuse seisundit muutvad ained, mis on seadusega keelatud – sest muud ühisosa neil peale keelu ei ole! Nende hulgas on risti vastupidise toimega aineid: depressandid ehk närvilõõgastid (näiteks kanepi toimeaine THC, heroiin ja teised opiaadid) ja psühhostimulandid ehk närviergutid (amfetamiin, kokaiin). Kuid mõlemasse rühma kuulub ka lubatud aineid: alkohol on lõõgasti, kofeiin ja nikotiin ergutid. Otsetõlkes tähendab „narkootikum“ uimaseks tegevat ainet – seega oleks termin kohane ainult lõõgastite jaoks. Psühhedeelikumid on kolmas põhiline rühm: tekitavad tajumuutusi ja nägemusi. Seetõttu on kasutusel ka negatiivse maiguga termin „hallutsinogeenid“, prof. Jaanus Harro on pakkunud välja termini „närvihälvitid“. Nn. klassikalised psühhedeelikumid (näiteks: LSD, DMT, “maagiliste seente“ toimeaine psilotsübiin, peyote kaktuse toimeaine meskaliin) eristuvad selle poolest, et nende tekitatud nägemused on ka intensiivsetena enamasti eristatavad materiaalsest maailmast. Kõik need ained mõjuvad ajus serotoniini retseptoritele. Klassikalistele psühhedeelikumidele on iseloomulik veel see, et eluohtlik doos on palju kordi suurem minimaalsest, mis teadvusele mõjub – seega üledoseerimise risk väike. Enamik teadusuuringuid näitab, et klassikalised psühhedeelikumid ei tekita sõltuvust ja ei kahjusta füüsilist tervist ka paljukordsel tarvitamisel. Nn. dissotsiatiivse toimega ained (näiteks ogaõuna ja inglitrompeti toimeained, mis mõjuvad teistele retseptoritele) muudavad nägemuse ja materiaalsuse piiri hägusaks ja põhjustavad tugevaid mäluhäireid, mistõttu õnnetuse risk on suur. Nad on ka otsese bioloogilise toime poolest mürgised.

Kui aastal 1970 poleks kriminaliseeritud psühhedeelseid aineid ning koos sellega ka nende teaduslikku uurimist, kuidas näeksite ette maailma tänapäeval?

Kindlasti teaksime nende toimest palju rohkem. Lõuna-Ameerika šamaanid ravivad ayahuascaga (taimne segu, toimeaine DMT) depressiooni, millisel toimel on arvatav teaduslik põhjendus. Ayahuascat sakramendina tarvitavad kirikud Barquinha, Santo Daime ja União do Vegetal on edukad alkoholi- ja opiaadisõltuvusest tervendamisel. Eriti võimsa vahendina sõltuvuste vastu on tuntud Aafrika päritolu iboga, kuid oma keerukate mõjude ja üledoseerimise ohu tõttu sobib see kasutamiseks ainult tõelise asjatundja käe all. Kõik need praegu fragmentaarsed teadmised oleksid palju sügavamad, kui oleks olnud võimalik läbi viia kliinilisi katsetusi, millega tõestatakse ravimi mõju ja selgitatakse välja kõrvaltoimed. Neid ei ole saanud teha sellepärast, et ained on keelatud. Taimsete psühhedeelikumide mõju on uuritud peamiselt Lõuna-Ameerika riikides, eriti Brasiilias, kus ayahuasca on tugeva traditsiooni tõttu legaliseeritud ja allutatud riiklikule kontrollile. Õnneks on viimasel 10 – 15 aastal enamikus riikides loa saamine teadusuuringuteks muutunud lihtsamaks.

Kas Hollandi narkopoliitika seoses psühhedeelsete ainetega võiks olla Eestile eeskujuks?

Erinevalt kanepist ei ole Hollandi poliitika psühhedeelikumide osas väga teistmoodi kui Eestis – need on liigitatud „kangete“ ainete hulka ja üldiselt keelatud. Kuid on tehtud erandeid. Psilotsübiini sisaldavad seenetrühvlid ja veel mõned teadvust mõjutavad ained on spetsiaalsetes poodides, nn. smartshopides müügil. Pika kohtuvaidluse tulemusena lubati selle sajandi alguses ayahuasca tarvitamine usurituaalis. Selle saavutas sihikindla tegevusega Santo Daime kirik (vt. http://www.santodaime.nl/, http://en.wikipedia.org/wiki/Santo_Daime). Otsus põhineb usuvabadusel, see ei ole leebe karistuspoliitika osa. Euroopa Inimõiguste harta lubab usuvabadust piirata üksnes avaliku korra, tervise või kõlbluse kaalutlustel. Kohtus ei leidnud ükski neist põhjendustest kinnitust. Sama põhimõte on sõnastatud ka Eesti põhiseaduses (paragrahv 40). Kahjuks ei ole meil õigusakte, mis sätestaksid usuvabaduse järgimise korra psühhedeelse sakramendi puhul. Aga neid on vaja, ära hoidmaks arusaamatusi õiguskaitseorganitega, kes lähtuvad õigusnormidest, mis käsivad keelatud ainete tarbijaid represseerida. Euroopas on ayahuasca rituaalid kohtu kaudu legaliseeritud veel Itaalias ja Hispaanias. Saksamaal ja Suurbritannias on peale esialgset represseerimise lainet tekkinud olukord, kus luba ei ole antud, kuid võimud üldiselt hoiduvad sekkumast – nad said aru, et sellel kogukonnal ei ole midagi tegemist kuritegeliku maailmaga, õigemini on ellusuhtumise poolest selle vastand. USA-s sai União do Vegetal (vt. http://en.wikipedia.org/wiki/Uni%C3%A3o_do_Vegetal) 2006.a. föderaalse ülemkohtu otsusega õiguse tarvitada ayahuascat. Seal tegutseb ka põlisameeriklaste kirik (Native American Church), mille sakramendiks on peyote kaktus.

Millisest valdkonnast on psühhedeelikumide kasutajaid rohkem - kas lõbutsemise eesmärgil või vaimse ja inimloomust arendaval eesmärgil.

See sõltub ainest. Ayahuasca kogemus on niivõrd tugev ja muutlik, et kerge naudingu otsija ei jää selle juurde. Ükskord saadakse ränk kogemus niikuinii, paljudega juhtub see juba esimesel korral – tunne, nagu suurim närvipinge veel palju kordi võimendatud võib kesta üks-kaks tundi, surmahirm, „kõiksusesse kadumise“ tunne, mõned on näinud massiliselt koledusi, iseennast tükeldatuna jne. Siis tuleb otsustada, kas minna edasi, astuda „isiklike deemonitega“ võitlusse ja integreeruda kogudusse, mille liikmed kõige selle juures üksteist abistavad ja turvavad. Enamik „juhukülalisi“ loobub. On inimesi, keda hirmutab juba harjumatu tarvitaja jaoks äärmiselt ebameeldiv maitse või kes ei suuda järgida positiivset kogemust soodustavat dieeti. Psilocybe jt. „maagiliste“ seente ja nn. San Pedro kaktuse mõju on ehk mõnevõrra leebem, kuid üldiselt võib öelda, et psühhedeelikumide tarvitajad ei ole nõrga iseloomuga inimesed. Eksisteerib oht eralduda ümbritsevast ja sulguda „oma maailma“, hakata uskuma oma nägemusi kui ainsat tõde või langeda vandenõuteooriate lõksu. Kuid koos rituaaliga, mis rõhutab kollektiivsust, soovi end ja oma elukeskkonda paremaks muuta, kasvatavad psühhedeelikumid kindlameelsust, aktiivset eluhoiakut, julgust elada ja oskust lasta ka teistel elada. Psühhedeelne praktika kinnistab sügavat mõistmist, et inimesed on põhiolemuselt võrdsed, sõltumata soost, rassist, rahvusest, päritolust. See võib ka olla põhjuseks, miks peaaegu kõik seisuslikud ühiskonnad on psühhedeelikume karmilt keelanud – need töötavad demokraatia, kodanikuühiskonna ja rahu heaks. Seda kõike on tänapäeva maailmas vaja rohkem, kui kunagi varem!

EER valimisprogrammist:

"Toetame kanepipreparaatide meditsiinilist kasutamist arsti otsusel ravi otstarbel ning kanepit puudutavate riigi regulatsioonide väljatöötamist sarnaselt tubaka, alkoholi ja ravimituru regulatsioonidele. Seadusandluses tuleb selgelt eristada narkootikumid ja psühhedeelsed ained."

Meile on vaja avatud diskussiooni erinevate keelatud ainete mõjust inimese teadvusele, olgu see positiivne või negatiivne. Taimed või ained, mida on kasutatud tuhandeid aastaid sakramentidena, mis on jätnud endast asendamatu jälje inimkonnale ja meie arengule. Lugematud avastused, leiutised, kunstiteosed, ärkamised, tsivilisatsioonid on saanud alge inimeste kartmatust avatusest ja puhtast uudishimust, primitiivsetest katsetustest teadvusega. Kõik narkootikumid ei ole loodud ühtsena. On vaja ausat arutelu meie arhailise narkopoliitika üle, mis üldistab liialt ning keelab meditsiiniliselt kasulike ainete lähemat uurimist.