"Kõrgem kulinaaria"...
"Kõrgem kulinaaria"
Olete kunagi ideetanud, kes sööb kogu põrgusupi ää. Ja kui hea kulinaar sarvedega vana on? Suured katlad, palju porgandipeenraid, palju patuseid hingi. Vana ise või? Sama suure kõhuga nagu keskmine soomlane või hamburger näos kinni paks neeger? Või äkki vana lapsed põrguinglid? Kerberusele kah kauss ette või? Sest põrgusse lähete te kõik! Ei aita ei palvused ega patulunastus. Ja pool rahast läheb hingerahu saavutamiseks raudselt kõhukale külabossile, kelle külmkapp on paksult maitsvat kalamarja ja ,vanaema meisterdatud, marineeritud silmupütte täis. Küla nälgib, sööb koorikuid, rottburgereid ja veel miskit, mis heal juhul kunagi liigutas, nüüdseks juba ammu ei liiguta, on hallikat värvi ja kui näppida lõhnab kahtlaselt. Aga asja juurde. Miks ei võiks seda suppi liftidega välja tuua ja nälgivatele inimestele kuskil Päraeiteakus maiusroaks pakkuda? Natuke saadaks ka mustade meeste maale koos ameeriklaste abipakikestega. Või miks on Jumal nii ükskõikne ja teeb veini ainult kirikusulastele? Kõik oleksid söönud ja rahul. Soe supp otse põrgukatlast. Ja kust Saadanas üldse sibulaid ja porgandeid saab? Käib öösiti maa peal ja varastab tädi Baba porknapeenra tilgatumaks. Hommikul läheb Baba mustlastest naabritele hanguga külla, teeb rõõmsat nägu ja ei naerata just üleliia palju. Mustlastel tuju kehva ja sahver mitte Babalt varastatud, aga hoopis teistelt naabritelt varastatud porgandeid täis. Eksa siis ürita Babale selgeks teha, et ega me sinult ei pistuuranud vaid nondelt seal kõrvalmajas. Baaba tuli, sahver täis, Baba lahkus, sahver tühi, tuju halb ja ennustused ei pidanud paika. Siis läheb vanatühi edasi Mexikosse, kus lennutab hinge alla paar pitsi tekiilat. Üks matso üritab teda auguliseks tulistada ja uurida, statistika mõttes, palju on vanatühjal taskus krõbisevat, kilisevat ja läikivat, ning revolvrikangelane räägib elu aeg imelugusid kuidas mingi ennetundmatu vägi tegi teda tuttavaks aknaruutudega, järgmise maja aknaruutudega, maja seinaga, järgi jäi ainult inimesekujuline auk, levitatsiooniga, gravitatsiooni mitte paikapidavusega ja maandumispaigaga kuskil väga kodust kaugel imelike inimest maal, kus usuti, et väga popp ja noortepärane on uurida mis organ inimese sees mida teeb, natuke uurida ja siis nahka pista. Sarviline võtab kaasa vängeid vürtse, hops oma armsate katelde juurde ning kapsast ja porrut lõikuma. Aga kui hea kulinaar põrgutaat üldse olla võiks? Suurest paugust, teadlased üritavad meeleheitlikult selgeks teha, kesse siis see esimene suur paugutaja oli, alates on vanahabemik inimhingi ja patuste elukate tossu katlasse toppinud ning neid igasuguste kulinaarsete veidrustega seganud. Natuke järgi mõelda, siis kunagi sai habemiku pere dinosavriki suppi ja mammutipraadi Türannosaurus Rex munadega. Miks küll vaesed dinod maamunalt kadusid? Üheks võimaluseks pakuvad teadlased, et vanakuri ise tahtis delikatessi mekkida. Kiire ja oskusliku liigutusega eemaldas ta dinol soojätkamisatribuudi ning Türannosaurusega oli aamen ning maa peale jäi ringi kolama ainult Rex. Lihtsalt Rex kes läks laande häbenema ja ega liigikaaslased temasse enam suure austuse ja poolehoiuga ei suhtunudki. Põrguinglid tulevad peale pikka ja väsitavat tööpäeva koju, teevad kerberusele, kelle nimeks on Õnnelemb Pahakurikas, pats, pats istuvad suure laua taha ja oh mis meie armas issi täna küll kokku keetis? Purustatud südamete praad kartulipudru ja hernestega. Rüüpeks pervertide haige hingeelu aurutis kirsside ja ploomidega. Magustoiduks mõrvarite luul maasikate ning vahukoorega. Einoh. Ise tahaks küll põrguingel olla. Issi pakib toidukarbi hommikul seljakotti õpikute vahele, annab natuke taskuraha, kolmhark pihku ja patustajate hingi tänavatele jahtima ja oi neid böö ja kassasaad katlasse ja kohe! Aga huvitav milline hing on ekstra delikatess? Selle venna oma äkki, keda miilits Tallinnas juba aastaid taga ajab, kes oma lõbuks aegajalt mängib keemikut, segab igasugu ollust kokku, teeb märkmeid edusammude kohta, konsulteerib