Pulmatraditsioonide veidrad tagamõtted: miks pruut tegelikult kimbu külalistele viskab ja miks paar koos torti lõikama peab


Pulmatraditsioonide veidrad tagamõtted: miks pruut tegelikult kimbu külalistele viskab ja miks paar koos torti lõikama peab
Foto: Pixabay

Mitmed staarpaari on viimasel ajal oma sõrmused sõrme libistanud pigem salaja ning jätnud ära traditsiooniderohked laulatused. Selgub, et sügavalt juurdunud kommete põhjused ei pruugigi olla nii romantilised, mistõttu tundub staaride tagasihoidlik käitumine üha loogilisem.

Kui aga erinevate traditsioonide ajaloolist päritolu uurima hakata, selgub, et nii mõnegi armsa žesti taga on veider või isegi kõhedust tekitav põhjus, vahendab Mirror.

Ammu tuntud tõdemus, et peig ei tohi enne laulatust pruuti näha. Tänapäeval võib traditsioonist kasu olla, et tulevane kaasa ei näeks kõiki võibolla piinlikke iluprotseduure, millega pruut oma tähtsaks päevaks valmistub.

Tegelikkuses ulatub traditsioon tagasi aega, mil abielu oli pigem majanduslik kokkulepe ning vanemate poolt paika seatud. Pruuti ja peigmeest ei näidatud teineteisele enne vaid selleks, et võimalikku põgenemist või loobumist vältida.

Olenevalt pruudist on iga naise unistus ideaalsest loorist erinev. Vanamoodsad ja üle näo ulatuvad loorid pakuvad tänapäeval kerget varju, mille taha oma veidi õhetavat nägu altarini kõndides varjata.

Vanast kattis loor pruudi nägu, et kurda ja õelad silmad noorukit ei näeks. Samuti oli nägu kattev loor kasulik ka selleks, et vanemate paari pandud peigmees tulevase naise nägu nähes liialt varakult ei kohkuks ja minema ei jookseks.

Seotud lood:

Samuti usutakse, et kui peale laulatust sõbrannal lasta loori pähe proovida, siis see tähendab, et tulevikus lööb ta mehe üle.

Pruutneitsid on igas pulmas just need kõige paremad sõbrannad, kes pruudi tuju üleval hoiavad, kellele kõiki oma saladusi jagada ning kelle seast kõige ilusamana välja paista.

Traditsiooniliselt on pruutneitsid hoopis suitsukate, et kurjad hinged õiget päevakangelast üles ei leiaks. Tänapäeval on ka kleidid, mida pruutneitsid selga panevad, tõeliselt problemaatiline teema. Vanasti oli kindel, et need peavad olema võimalikult sarnased pruudi omale, et kurjade hingede tähelepanu endale tõmmata.

Isamehe roll tänapäeval on külaliste tuju üleval hoida ning kõige muljetavaldavam kõne pidada. Tegelikkuses on sellise tegelasel eesmärk hoopis karmim.

Vanasti valis peigmees oma kõrvale isamehe vaid selleks, et vajadusel pruudi põgenemist takistada või ta vanematelt ära röövida.

Kuigi pruudi üleandmine on laiemalt levinud pigem välismaal, siis üha enam on noorpaarid sarnast traditsiooni ka Eestis kasutama hakanud. Isa, venna või mõne muu meessoost sugulase poolt altarini saadetud pruut poetab tähtsal hetkel alati pisara, mispeale ka ülejäänud külalised kohe nutta lahistavad.

Selgub aga, et tegelikult tuleb ka see komme ajast, mil abielu oli pigem majanduslik kokkulepe. Isa viis pruudi peigmeheni just seetõttu, et tähistada sellega omandi üleandmist.

Tordi lõikamine on kindlasti üks kõige tähtsamaid tegevusi igas pulmas. Koogimaiad külalised kogunevad juba aegsasti pruutpaari ümber ning vaatavad suurte silmadega, kuidas õnnelik noorpaar oma hirmkallist tordist esimest lõiku nautida saab.

Nagu kombeks on, siis esimese lõike teevad pruut ja peigmees koos, kuid miks? Selgub, et tordi lõikamine sümboliseerib hoopis pruudi süütuse kaotamist, mida kõik külalised pidulike riietega õnnelikult pealt vaatavad.

Pruudikimp ei ole päevakangelasel käes lihtsalt ilupärast, vaid tegelikult on lilledel palju kasulikum eesmärk. Vanasti, kui pruut kimp käes altarini kõndis, oli lillede ülesanne tema kehalõhnu varjata.

Peol lõpuks viskab pruut oma kimbukese õhinal külaliste sekka ning usutakse, et õnnelik, kes lilled kinni püüab, saab järgmisena mehele. Selgub, et ka sellel on oma tagamõte, mis on pärit kaugest keskajast. Toona usuti, et külaline, kes pruutkleidist väikse riidetüki omale suudab rebida, on tõeliselt õnnistatud. Et oma kalleid riideid säästa hakkasid pruudid kimpe külaliste sekka viskama, et nende tähelepanu nii kõrvale juhtida ja ise ohutult rahva seast minema pääseda.

Usutakse, et kui peigmees peale pulmi oma värske kaasa üle koduläve tõstab, on paari õnn garanteeritud. Tegelikult tuleb ka see traditsioon ajast, mil vanemad noori omavahel kokku seadsid. Pruudil ei olnud kohane näidata, et ta oma vanemate juurest ära tahab kolida, mistõttu oli tema üle läve tõstmine kui sunniviisiline oma koju viimine.

Kõigi nende veidrate põhjuste seas on siiski ka üks veidi romantilise hõnguga traditsioon. Kõigile on teada, et pruut peab asetsema mehe vasakul käel. Põhjuseks ei ole mitte lihtsalt oma parima külje näitamine.

Vanasti pidi pruut asuma mehe vasaku käe varjus selleks, et kaasa vajadusel paremas käes mõõka saaks hoida. Juhuks, kui keegi tema kaunist naist röövida soovib.