Seninägemata kaadrid Tšernobõlist
26. aprillil 1986 kell 1.23 toimus plahvatus Tšernobõli tuumajaamas, mis paiskas õhku väga suurtes kogustes radioaktiivset auru ning tolmu. Tuumajaamast 3 kilomeetri kaugusel asus linn nimega Pripjat, kus elas üle 43 tuhande inimese. 26. aprilli hommikuks teadsid vähesed, et midagi oli juhtunud tuumajaamaga, sest ametlikku infot polnud veel jagatud, aga jutud juba levisid. 26. aprill oli selle linna elanike jaoks täiesti tavaline päev. Inimesed läksid tööle, lapsed kooli ning kõige väiksemad lasteaeda. Keskpäevaks läks haiglasse tavapäratu hulk inimesi, kes kurtsid iivelduse üle ning mainisid, et neil on suus metalne maitse. Vaatamata sellele ei olnud ikkagi avaldatud infot, et tuumajaamas toimus plahvatus, kuigi selleks ajaks oleks pidanud inimesed püsima juba toas, kinniste uste ja akendega taga ning võtma igaüks ühe jooditableti.
27. Aprillil said linnavõimud teada, et tuumajaamaga on väga pahasti ning linna ootab ees kell 14.00 üldevakueering. Nad otsustasid avada nendeks loetud tundideks lõbustuspargi, mis ootas oma tegelikku avamist 1. mail, et ei tekiks inimeste seas paanikat. Kella 14.00-ks saabus Pripjati üle 1000 bussi, mis asusid inimesi evakueerima. Neile öeldi, et evakuatsioon toimub ainult paar päeva ning kaasa tuleb võtta ainult dokumendid ja süüa ja juua. Nende vara valvavad senikaua politseinikud ning sõjaväelased. Sellest ajast peale sai Pripjatist hüljatud linn, mis läks sõjaväe kontrolli alla.
Vaatamata sellele, et oli toimunud ühe linna täielik evakuatsioon ning riigis oli üheks Gorbatšovi muudatuseks avalikustamine, ei teadnud veel keegi, et tuumajaamas toimus plahvatus. Naljakaks teeb asjaolu see, et isegi Gorbatšov ei teadnud, kui kahjustatud oli reaktor. Talle öeldi, et praegu töötavad tehnikud selle kallal, et taastada reaktori töö loetud päevade jooksul... Gorbatšov ei uskunud seda ning saatis sinna parimatest teadlastest koosneva rühma uurimaks, mis täpsemalt juhtus. 28. aprillil avastasid Rootsis tuumajaama töötajad oma riietelt radioaktiivseid aineid. Koheselt hakati otsima tuumajaamast leket, aga seda ei leitud. Saadi ainult aru, et see ei pärine nende jaamast. Arvati, et kõige tõenäolisemalt pärineb see Tšernobõli tuumajaamast.
Küsimusele, kas teie tuumajaamaga juhtus midagi, vastasid NSVL ametnikud jah, mis tähendab, et välismaalased said sellest õnnetusest enne teada, kui NSVL kodanikud. Neile teatati plahvatusest kella 8 ajal õhtul uudistesaates Vremja. Selleks ajaks oli radioaktiivne pilv liikunud juba üle Euroopa
Ajaloo kõige suurimat tuumakatastroofi asusid koristama üle 500 tuhande inimese, kellest 1/5 on praeguseks juba surnud. Koristamine kestis üle 7 kuu. Likvideerimise moto oli kasutada eelkõige masinaid, aga kuna suur radioaktiivsus rikkus masinate juhtimiskontrollereid, siis tuli kasutada inimesi. See tähendas neile kindlat hukku. Tänu neile jäi toimumata kardetud teine phahvatus tuumajaamas, mis oleks olnud 10 korda suurem kui Hiroshima ning pühkinud üle poole Euroopast maakeralt. Kurb tõsiasi on selles, et riigid enam ei väärtusta neid ega nende tööd.
Selle plahvatuse tagajärjel levis radioaktiivne pilv üle maailma ning vähesed piirkonnad jäid puutumata sellest. Isegi praegu on Suurbritannias paar farmi, kus kontrollitakse liha radioaktiivsuse taset enne müügile paiskamist. Kõige suuremat kahju tegi see Ukrainale, Valgevenele ja Venemaale, kus on siiamaani teatud kohtades elamine keelatud ning paljud inimesed elavad saastunud piirkonnas seda teadmata.
4. reaktori plahvatus on inimestele kõige tuttavam, aga tegelikult juhtus Tšernobõlis ka 1982. aastal 1. reaktori osaline sulamine ning 1991. aastal puhkes 2. reaktori juures põleng.
Tšernobõli tuumajaam lõpetas elektri tootmise 15. detsember aastal 2000, kuid seal sees käivad ikka remonditööd, vältimaks sarkofaagi sissekukkumist. Samuti töötavad inimesed reaktorite demonteerimise kallal